Intevrjuu Kadri Simsoniga

20.09.2017

Suvesaba esmaspäeva hommikul hakkasin ma Võrumaalt Antslast pealinna poole sõitma, et teha intervjuu majandus- ja taristuminister Kadri Simsoniga. Jõudes värskelt valminud superministeeriumi juurde, tuleb mulle vastu ministri nõunik Jaan Männik, kes juhatab mind majandusministeeriumi korrusele ja annab ka intervjuuks nõu. Elu esimene suurem intervjuu võib alata!

Kadri Simson, te olete Eesti üks edukamaid uue põlvkonna poliitikuid, pikaaegne riigikogulane ja nüüd ka minister. Paljud inimesed aga ei tea, et te olite kunagi ka Keskerakonna Noortekogu aktiivne liige. Tänase noortekogulasena on loogiline, et alustan meie vestlust just sellelt rajalt. Mida Keskerakonna Noortekogu tegevusest osa võtmine Teile andis?

Noortekogu andis mulle kontakte, mida ma ilma sellest osa võtmata saanud ei oleks. Veel andis palju sõpru, kellega ma koos noortekogus aktiivne olin. Neist paljud ei ole enam küll poliitikas, aga kuna meil on ühine huvitav minevik, siis ikkagi kui kokku saame, siis on millest rääkida ja on hea küünarnuki tunne. Aga teisalt andis noortekogus olemine Keskerakonnas seda, et vanemad poliitikud olid väga toetavad ja mind kutsuti nii mõnelegi üritusele ja nii mõndagi üritust sain noortekogulasena juhtida, mida ma muidu poleks saanud. Näiteks 1997. aastal oli meil Keskerakonna kongress Viljandis ja ma olin üks kongressipaneeli juhte, olles ise ainult tudeng Tartu Ülikoolist.

Milliseid olulisi kontakte saite?

Erakonna sees olid need kontaktid erakonna tipp-poliitikutega, kes olid Riigikogus aktiivsed ja keda võis õhtuti poliitikasaadetes väitlemas näha ning hiljem minna erakonna üritustele ja omada võimalust nendega üks-ühele rääkida. See oli väga inspireeriv.

Mida oleksite praegu teisiti teinud kui oleksite kesknoor?

Ma arvan, et elu on näidanud, et kõik see, mida ma tegin, oli väga õigesti tehtud. Üks, mida mina tegin ja mida sageli jäetakse tegemata, oli see, et minu jaoks olid ülikooliõpingud esmatähtsad. Ma astusin Tartu Ülikooli 1995ndal aastal ja ma lõpetasin alles aastal 2000, sellepärast et 1999. aastal, kui ma oleksin nelja-aastase bakalaureuse lõpetama, sain ma pakkumise Tallinnasse tööle tulla. Siis tundus see mulle ainulaadne pakkumine, mille pärast ma ülikooli lõpetamist venitasin, aga siiski lõpetasin ülikooli cum laude ära. Ma ei andnud selle koha pealt allahindlust. Minu noortekogukarjäär lõppes ka õpingute pärast, sest aastal 2002 sain ma stipendiumi, et minna õppima Londonisse ja siis ma olin juba 25-aastane ja läksin magistrantuuri Londoni Ülikooli ja tagasi tulles ma noortekogutasemel enam nii aktiivne ei olnud, sest siis ma sain juba erakonna peasekretäriks.

Kas näete erinevusi kesknooreks olemise vahel sel ajal kui ise olite ning praegu?

Eks ikka. Sellel ajal, kui mina olin noortekogus aktiivne, polnud paljud tänased noortekogulased veel sündinudki. Absoluutselt, meil on teine generatsioon ja mitmeid asju, mida me siis tegime, olid väga uuenduslikud. Nüüd teevad neid kõik. Tänastel noortel on vaja välja mõelda midagi, mida pole kunagi tehtud ja mina selles suhtes väga hästi nõu ei oska anda. Aga teisalt on noortekogu pluss see, et inimesed on aktiivsed vabatahtlikuse alusel – see ei ole palgatöö. Noorte puhul ei tea me kunagi, kellest saab tulevane peaminister või oma ettevõtte juht või õpetaja koolis, aga selles noorteorganisatsioonis on kõik võrdsed.

Kas oleksite sattunud poliitikasse kui poleks liitunud Keskerakonna Noortekoguga?

Mina liitusin Keskerakonnaga siis, kui noortekogu veel polnudki. Mu esimene valik oli Keskerakond ja kuna ma olin noor tudeng, siis hakkasin ma panustama sellesse, et noortekogu kasvaks ja areneks. Jah, kui ma Keskerakonnaga liitusin, siis ma olin üks väga vähestest noortest, kes oli Keskerakonnas.

Millise eelise võrreldes teiste poliitikutega andis Teile see, et Te olite kuulunud ka noortekogusse?

See on nüüd keeruline küsimus. Ma isegi ei oska öelda, kellega ma end võrdlema peaks. Kui võrdlen vanemate keskerakondlastega, kes keskeas või veel vanemalt poliitikaga tegelema hakkasid, siis oli ilmselt mul esimestel aastatel rohkem pealehakkamist ja uudishimulikku meelt. Noortekogus sain teha neid asju, mida vanemad inimesed poleks vaevunud tegema. Kui ma pean võrdlema ennast teiste erakondade inimestega, siis siin ei mängi nii suurt rolli noortekogu, kuivõrd ilmavaade ja ma arvan, et see millese keskerakondlased usuvad annabki sealt eelise, et sama asja peavad tähtsaks paljud Eesti inimesed.

On väide, et poliitikas sõpru ei ole. Kas nõustute sellega?

Ma arvan, et need inimesed, kes teevad tööd nii, et nende head kaastöölised ei ole sõbrad, on midagi valesti teinud. Jah, mul on palju sõpru, kes pole aktiivsed poliitikas, aga samas need inimesed, kellega ma poliitikat ajan ikkagi meeldivad mulle. Kui ma ei usaldaks oma lähimaid kaasvõitlejaid, siis ilmselt meie töötulemus ei oleks nii hea nagu ta praegu on. Keskerakonnal on hea toetus ja inimesed panustavad rohkem, kui seda saaks teha ainult palgatööl.

Mis oli Teie jaoks noortekogus olemise ajal kõige raskem ülesanne?

Ega seal liiga palju raskusi ei olnud. Me tegime noortekogus huvitavaid asju, näiteks klubide moodustamine üle Eesti. Selleks pidi leidma hea kontakti, kes oli oma kodulinnas valmis noortekogu klubi tegema. Käisime ringi ja motiveerisime neid noori ja tegime piirkonnaliidritele koolitusi. Lisaks tulime välja ideega luua variparlament. Nüüd teisalt oli noortekogu selle jaoks, et katta suuri meeleavaldusi. Sel ajal kui mina noortekogus aktiivne olin, siis Keskerakond oli opositsioonis ja ühel hetkel üritas valitsus maha müüa Eesti elektrijaamu. Ühel suvel tegime järjest suuri meeleavaldusi, kus noortel oli suur roll. Varem 1990ndatel Eestis sellises mahus meeleavaldusi ei tehtud.

Kas näete, et Keskerakonna Noortekogust tuleb praegu pealekasvu Keskerakonnale?

Kindlasti tuleb. Ma arvan, et noortekogu leiavadki need noored, keda poliitika huvitab ja see aeg on näidanud, et noored tulevad peale. Ka meie erakonnas toetame seda. Oleme alati silmas pidanud, et noored oleksid aktiivsed kandidaadid kohalikel valimistel, aga ka Riigikogu valimistel peab meie esimese 25 inimese hulka kuuluma noorkandidaate, kellel esimestel valimistel ei pruugi olla võimet tuua tuhandeid hääli, aga kellel piisab ka viiesajast häälest saamaks riigikogu liikmeks ja sellega olla heaks eeskujuks oma eakaaslastele.

Andke kesknoortele üks soovitus, millest Teile endale oleks noorena poliitikas olles kasu olnud.

Ma arvan, et mina noorena liialt kaalutlesin ja jätsin julgustükid tegemata. Noorena tasub julge olla ja ebaõnnestumisi ei panda liialt pahaks. Nüüd samas ei tasu ka lolliks minna. Kõiki oma nooruses tehtud tegusi pead kandma kogu elu kaasas. Seetõttu julge olles tasub teha ainult seda, mida sa pärast ei häbene. Üksinda uje ei tasu olla, tasub heade inimestega koostööd teha ja aktiivsust välja näidata, sest kui sa ei näita, mida sa väärt oled, siis ei pruugi teised inimesed peale vaadates seda teada. Kui juba noortekoguga liitutud on, siis see on esimene samm ja järgmised peavad olema enda tehtud.

Kuidas toimub poliitikas edukas vastandumine, mis toob juurde populaarust?

Poliitka on väitluse- ja vaidlusekunst. Oma seisukohtade eest tuleb seista, need peavad olema selgeks mõeldud ja ei tohi karta vaielda, aga vaidlema peab nii, et teise arvamuse esindajat ei halvustata ja ma arvan, et poliitikule tuleb kasuks, kui suudetakse oma seisukohad kirja panna. Võib olla noorel inimesel võiks olla üheks sammuks arvamuste kuuldavaks tegemisel arvamuslugude kirjutamine. Ma mäletan, kui raske oli mul aastal 1999 esimest arvamuslugu ajalehte kirjutades, mis oli astmelisest tulumaksust. Ma käisin selle paberiga pikalt edasi-tagasi ja kui ma valmis sain leheküljepikkuse teksti, siis ma ei osanud seda kuskile saata. Lõpuks toonane Keskerakonna peasekretär Küllo Arjakas aitas selle edastada Sõnumilehele, mis ka avaldas selle. Kui esimene arvamuslugu sai avaldatud, siis järgmiste kirjutamine tuli kergemini. Ma soovitangi noortel oma mõtted kirja panna, sest siis on nad ka sügavamalt läbi mõeldud.

Kui palju peab poliitikas tegema oma eraelu arvelt kompromisse?

Ma ei arva, et eraelu arvelt peab kompromisse tegema. Töö pärast perest loobunud, need on ilmselt väga palju nõrgemad. Vastupidi meil on tipp-poliitikust kuuelapseema Mailis Reps, kes on ka minister.

Kas Teie arvates võiksid riigikogu liikmed võtta omaks kultuuri, kus teemasid arutletakse kirglikumalt, nii nagu näiteks tehakse seda Suurbritannias peaministrile küsimuste esitamise ajal?

Kui ma Londonis õppisin, siis ma käisin paaril korral vaatamas peaministri küsimuste tundi, mis toimub kolmapäeviti pärastlõunal. Seda oli tõesti suurepärane vaadata, kuidas peaminister suudab misiganes teemal esitatud küsimusele vastata teravalt, aga samas vaimukalt ja sisuliselt. See on omane anglosaksiriikidele, aga kindlasti Eesti valijad hindavad sõnaosavaid poliitikuid.

Lõpetuseks küsin, mis on ministriameti juures suurim privileeg?

See, kui sa näed probleemi, mis vajab lahendust, siis ongi võimalik lahendust pakkuda ja seda ellu viia. Me olime kümme aastat opositsioonis, siis oli väga palju küsimusi, mis olid lahendatavad. Kahjuks opositsiooni ei võetud kuulda. Nüüd on võimalik mitmeid küsimusi paremaks muuta alates sellest, et põllumeestel on rasked ajad ja piimafarmid läksid pankrotti, siis selles aastal on toetustega pankrotilaine lõpetatud, kuni selleni et inimestel on maal keeruline liikuda, siis järgmisel aastal on tasuta ühistransport ja sellega me saame inimeste maal elamise koormat vähendada. Ministriamet ongi suurepärane võimalus oma tõekspidamisi koos tegudega ellu viia.

 

Küsitles Markus Meier

Intervjueeris Aleksandra Pavlova

25.09.2017

Mida Keskerakonna Noortekogus olemine sulle andis?

Noortekogu andis mulle hindamatu kogemuse – alates sellest, kuidas poliitikasse suhtuda ja seda analüüsida, kuidas poliitikat teha, lõpetades sellega, kuidas inimeste vahelises pidevas ja armutus konkurentsis ellu jääda.

Noortekogus kogetu on mind kindlasti tugevamaks muutnud ja õpetanud, et kui soovid midagi elus saavutada, tuleb kõvasti tööd teha ja kinni pidada põhimõttest: „Las koerad hauguvad, karavan läheb edasi!“

Milliseid olulisi kontakte said?

Ühiskonnas on oluline omada nn. „sotsiaalset kapitali“, mis tähendab suhtevõrgustikku ja erinevaid kontakte. Selles plaanis on noortekogu ideaalne paik, sest lisaks kodunoortekogule, tuleb ette palju suhtlemist ka teiste noortekogude ja poliitiliste noorteorganisatsioonidega. Tõsiasi on ju see, et tänastest noortest saavad mõne aasta pärast inimesed 30ndates ja 40ndates eluaastates, kes on kõikvõimalikesse sfääridesse edasi liikunud. Nii on ka paljud minu tänastest poliitilistest ja mittepoliitilistest kontaktidest alguse saanud just noortekogu esimeheks olemise ajast.

Näiteks suhtlesin ka juba tollal Eesti ärikogukonnaga, sest noortekogu tegemisi toetasid enamasti just erinevad ettevõtjad.

Mida oleksid praegu teisiti teinud kui oleksid kesknoor?

Minevikus ei muudaks ma midagi. Igal asjal on oma aeg ja koht. Kui aga vaadata tänast noortekogu, siis saan väga hästi aru, et kuna oleme peaministripartei, ei saa Keskerakonna Noortekogu vastanduda valitsusele, aga ühiskonnakriitilisi ja diskussioonitekitavaid teemasid võiks ikka avalikkusesse tuua. Nii et, rohkem kirge, sära ja indu oleks meie noortekogusse kindlasti tarvis!

Kas näed erinevusi kesknooreks olemise vahel sel ajal kui ise olid ning praegu?

Minu noortekogu esimeheks (2007-2009) oleku aeg ei jätnud inimesi külmaks – oli selgelt neid, kellega tegime tõhusat koostööd ja oli neid, kes viskasid muudkui kaikad kodaratesse.

Tõsiasi on see, et pärast minu lahkumist pole noortekogu kahjuks siiani saanud seda sära ja särtsu sisse, mis tol ajal oli. Näiteks võtsime minu kahe aastaga noortekogusse vastu 1500 uut kesknoort, iga kahe nädala tagant toimusid üritused ja kampaaniad erinevates Eestimaa otsades. Tollal olid enamus kesknoorte klubidest aktiivsed ja toimetasid. Noortekogu Kongressil osales toona ligemale 400 kesknoort. Seega meenutas Keskerakonna Noortekogu Kongress tollal juba mõne Riigikogu partei kongressi.

Osalesime aktiivselt ka ülikoolide üliõpilasesinduste valimistel ja tegime seal samasugust elavat kampaaniat, nagu praegu tehakse kohalike omavalitsuste valimistel.

Keskerakonna Noortekogu oli igal nädalal millegagi meedias. Isegi tolleaegne peaminister Ansip sõimas Vabariigi Valitsuse pressikonverentsil meid aktsiisi tõstmise vastase kampaania pärast. See näitas väga selgelt, et juba Keskerakonna Noortekogu oli eraldiseisev poliitiline jõud, kellega tuli arvestada.

Kui Alina Tubli sai noortekogu esimeheks, hakkas ta maapiirkondades tegutsema, mis tegi mulle mõistagi rõõmu.

Kas oleksid sattunud poliitikasse, kui sa poleks liitunud Keskerakonna Noortekoguga?

Ma teadsin juba 13-aastaselt, et tahan saada poliitikuks. Tegelesin aktiivselt looma- ja linnukaitsega ning taipasin kiiresti, et on vaja poliitikasse minna, kui on soov Eesti elu tõhusamalt mõjutada.

Tol ajal oli noortekogu esimees Lauri Laasi ning kesknoored tegelesid väga aktiivselt erinevate teemade ja kampaaniatega. Ju see saigi otsustavaks, miks ma just Keskerakonna Noortekogu valisin.

Millise eelise võrreldes teiste poliitikutega andis sulle see, et sa olid kuulunud ka noortekogusse?

Esiteks, karastumist ja elukogemust. Teiseks seda, kuidas sihikindlalt eesmärgi nimel iga päev tööd teha. Poliitika on, nagu merel purjetame: vahel meri mässab ja on torm ning mõnikord on meri täiesti tüüne, aga pea alati meeles, et see on vaikus enne tormi. Oluline on olukorrast sõltumata oma sihtkohta horisondil mitte silmist lasta ja edasi liikuda kohandudes olukorraga.

On väide, et poliitikas sõpru ei ole. Kas nõustud sellega?

Jah, poliitikas ei ole sõpru. On olemas kolleegid, võitluskaaslased ja konkurendid. Poliitika pole koht nõrganärvilistele. Ellujäämiseks tuleb omada väga paksu nahka. Samas, poliitika on selgelt meeskonnamäng, mistõttu tuleb alati otsida ja leida sarnaste huvidega inimesi, kellega ühise eesmärgi nimel koostööd teha.

Mis oli sinu jaoks noortekogus olemise ajal kõige raskem ülesanne?

Ma võtan kõiki raskusi elus õpetustena. Seetõttu on midagi konkreetset keeruline välja tuua. Usun, et meie ellu ongi saadetud raskused selleks, et neid ületada ja neist õppida. Kui aga inimene eluraskuse eest kõrvale põikleb, tuleb see tema teele millalgi uuesti tagasi.

Suurte organisatsioonide juhtimine pole kunagi kerge ülesanne, kuna kõigil on erinevad huvid ja soovid. Tuleb väga palju vaeva näha, et suur hulk inimesi suunata ühise eesmärgi nimel ühte jalga käima. Eriline kunsttükk on seda rasketel aegadel ja kriisisituatsioonis teha. Tegelikkuses saavad sellega väga vähesed hakkama ja suurepäraselt suudavad sellega toime tulla vaid tõelised liidrid. 

Kas näed, et Keskerakonna Noortekogust tuleb praegu pealekasvu Keskerakonnale?

Keskerakonna Noortekogu on täna selgelt liiga Tallinna-keskne. Suudetakse üksnes näha, kuidas Tallinnas poliitikat teha, sest Keskerakond on pikalt pealinnas võimul olnud ja mööda sisse tallatud rada on alati ju kergem käia, aga organisatsiooni peale mõeldes peaks suund olema üle-eestilisusele võetud.  

Mina usun, et üks tugev poliitik peab ise endale oma tee rajama. Seetõttu ma näiteks ei võtnud vastu Tallinna Kesklinna linnaosavanema kohta, kui kunagi abilinnapead Taavi Aas ja Kalle Klandorf mulle seda kohta pakkusid. Ka teisi kõrgeid positsioone pealinnas on mulle pakutud. Mina valisin aga oma prioriteediks Lääne-Virumaa juba kohe päris alguses ja olen sellele tänini truuks jäänud.

Mina hindan väga neid noori, kes on väljaspool Tallinna ja teevad seal poliitikat. See teekond on selgelt õpetlikum, kuigi on raskem ja keerulisem.

Olen kogu aeg kandideerinud Lääne-Virumaal, nii kohalikel kui riigikogu valimistel. Minu kõige esimesed valimised olid 2005. aastal Väike-Maarja vallas, kus sain rohkem hääli kui istuv vallavanem. Täna kandideerin Rakveres, kus tuksub Lääne-Virumaa süda.

Anna kesknoortele üks soovitus, millest sul endal on noorena poliitikas olles kasu olnud.

Ma tean, et varsti on tulemas Keskerakonna Noortekogu Kongress. Mul oleks soovitus kandideerivatele esimeestele. Kandideeri esimeheks ainult siis, kui oled valmis tegema tööd põhimõttel: „Õhtul lähed noortekoguga magama ja hommikul ärkad koos noortekoguga!“.  Sellise pühendumusega tuleb noortekogu juhtida – ainult siis noortekogu elab ja noortekogu esimees saab kogemuse osaliseks, mida hiljem saab kasutada tipp-poliitikas. Keskendumiseta ei liiguta edasi. Areng sünnib mugavustsoonist väljaspool!

Intervjuu Keskerakonna Noortekogu esimehe Alina Tubliga, keda intervjueeris Tartu klubi noor Liliana Shashlova.

1.11.2017

Mida Keskerakonna Noortekogus olemine sulle andis?

Keskerakonna Noortekogusse kuulumine andis mulle nii palju head, et ma ei tea, kust peaksin selle loetlemisel alustama. Häid sõpru, tuttavaid, kogemusi, enesekindlust ning avaramat maailmanägemist. Õppisin meeskonnatööd, oma kaaslaste motiveerimist ning projektide juhtimist. Hakkasin aru saama, mida tähendab poliitika ning kui olulised on selles kontaktid ja inimsuhted. Kuidas projekti edukus võib sõltuda üksnes hästi koostatud meeskonnast ning selle toimimisest.

Milliseid olulisi kontakte said?

Ma sain noortekogust sõbrad, keda pean kõige olulisemateks kontaktideks. Muidugi sain häid tuttavaid ka poliitikute seast ning teistest poliitilistest noorteorganisatsioonidest, lisaks veel erinevatest noorterühmitustest nagu linnavolikogud ja Eesti Noorteühenduste Liit. Kunagi rääkis Raivo Tammus mulle, et noortekoguga liitudes saad sõpru üle kogu Eesti. Tal oli õigus.

Mida oleksid praegu teisiti teinud kui oleksid kesknoor?

Võtaksin asju vähem isiklikult. Noorel inimesel on ehk raske leppida sellega, kui kõik tema arvamusega ei nõustu ning tema arvates ideaallahendus juhtumata jääb. Mina ajasin pidevalt taga enda arusaama õiglusest ning võtsin jube südamesse, kui miski seda takistas. Iga tagasilöögi peale ei saa solvuda ning minema jalutada, tuleb õppida, ennast arendada ja järgmine kord targem olla.

4. Kas näed erinevusi kesknooreks olemisel sel ajal kui olid ise ning praegu?

Alati on „meie ajal“ rohi rohelisem. Kui mina noortekoguga liitusin, ei oodanud noored ühiskondliku aktiivsuse eest mingisugust tasu, nagu see tänapäeval tihtipeale on. Noorte aktiivsus on langenud ning seega tunnustatakse neid iga saavutuse eest ehk isegi liiga palju. Viis-kuus aastat tagasi olid noored rohkem tänulikud kui neile anti võimalus kuskil meeskonnas kaasa lüüa, nad ei oodanud veel selle eest lisatänu. Mitteformaalset haridust ehk õppimist läbi kogemuse saamise hinnati oluliselt rohkem. Vana laiemat ütlust veidi pisendades ja ümber tõlgendades – küsige rohkem, mida teie saate noortekogu heaks teha, mitte seda, mida noortekogu teie heaks teeb!

5. Kas oleksid sattunud poliitikasse kui poleks liitunud Keskerakonna Noortekoguga?

Tõenäoliselt varem või hiljem ikka, mul on selline iseloom, et ei saa kohe mitte enda arvamust avaldamata jätta. Läksin 2009. aastal Tallinna Linnavalitsusse praktikale ning 2010. aastal õnnestus mul ka sinna edukalt tööle kandideerida. Nägin poliitika tegemist igapäevaselt kõrvalt ning see hakkas mulle väga huvi pakkuma. Keskerakonda olin toetanud juba põhikooli ühiskonnatundidest saadik, seega tundus see ainuke valik.

6. Millise eelise võrreldes teiste poliitikutega andis sulle see, et sa olid kuulunud ka Keskerakonna Noortekogusse?

Inimeste tundmise eelise. Noortekogu andis tuttavaid nii noortekogu kui erakonna tasandil üle kogu Eesti, samuti häid kontakte teistest erakondadest. Inimeste ja nende huvide põhjalikum tundmine on kindlasti eelis, mida poleks ilma noortekoguta olnud. Teiseks, arendasin kindlasti ka läbirääkimisvõimekust ning õppisin kompromisse tegema.

7. On väide, et poliitikas ei ole sõpru. Kas sa nõustud sellega?

Ei nõustu. Ehk olen ma midagi valesti teinud, kuid olen noortekogust saanud väga palju häid ja lähedasi sõpru. Kõige parem ja konstruktiivsem kriitika ning nõuanded tulevad just nendelt inimestelt. Saan pidevalt kinnitusi, et olen teinud erakondlikult õige valiku, kui näen, milliseid andekaid ja suure südamega inimesi Keskerakonda tuleb.

8. Mis oli sinu jaoks noortekogus olemise ajal kõige raskem ülesanne?

Eks iga uus ülesanne oli esmakordselt raske. Tagantjärgi vaadates saan aru, et kõige raskem on järjepidevuse loomine. Noortekogus on lisaks uute liikmete meeskonda saamisele ning nende motiveerimisele võrdväärselt oluline oma teadmiste ja kogemuste edasi andmine. See, mis tundub kõrge konkurentsiga organisatsioonis nii hirmutav – sa pead kasvatama uusi noori, kes on sinust targemad ja paremad. Muidu pole organisatsioon jätkusuutlik.

9. Kas sa näed, et Keskerakonna Noortekogust tuleb praegu pealekasvu Keskerakonnale?

Näen küll. Pean veidi enda isiklikuks saavutuseks, et üle pika aja on just maapiirkondadest uusi noori hooga hakanud peale kasvama. Näen lisaks suurematele linnadele tugevaid tuleviku tegijaid Võrumaalt, Valgamaalt, Põlvamaalt, Tartumaalt ning Jõgevamaalt. Jõuliselt on pildile tulnud ka Pärnumaa noored. Usun, et 2021. aasta kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel teevad need noored juba suuri tulemusi ning on praegustele poliitikutele heaks koostööpartneriks ja tugevaks konkurendiks.

10. Anna kesknoortele üks soovitus, millest sul endal oleks noorena poliitikas kasu olnud.

Annaksin kaks. Esiteks, ära proovi jalgratast leiutada. Küsi endast kogenenumate käest soovitusi ja nõu, mida ja kuidas teha. Sellega hoiad kokku väga palju aega ja energiat, lisaks lood uusi kontakte, sest kõigile meeldib, kui neid eeskujuks peetakse ning nende soovitusi kuulda võetakse. Teiseks, noortele ürituste tegemisel korralda just selliseid, kus sul endal ka lõbus ja huvitav on. Mida rohkem pakub noortekogu sulle endale emotsiooni, seda rohkem saad sa seda ka teistega jagada.

11. Miks sa otsustasid liituda kesknoortega ja kandideerida Mustamäe klubi esimeheks?

Olen alati uskunud, et ühiskonna murekohti saab lahendada just ise käsi külge lüües. Tahtsin anda oma aktiivse panuse sellesse, et elu Eestis paremaks muuta. Keskerakond on minu jaoks poliitiliste vaadete osas olnud alati ainuõige valik ning Keskerakonna Noortekogu tundus õige koht, kust alustada. Mustamäe klubi esimeheks kandideerisin Merike Martinsoni soovitusel. Ta ütles, et see oleks minu jaoks tol hetkel õige väljakutse, ning koht, kust on palju õppida. Tal oli õigus, nagu ikka.

Intervjuu Keskerakonna noortekogu endise esimehe Jaanus Riibega 29.08.17

Intervjueeris Jan-Ander Kundla

Mida Keskerakonna Noortekogus olemine sulle andis?

Mul oli au olla Keskerakonna Noortekogus erinevatel positsioonidel: alates lihtliikmest klubi esimeheks, peasekretärina, akadeemilise ühenduse juhatuses ja lõpuks ka kaks aastat järjest juhatuse esimees.

Noortekogus olemine andis ikka peamiselt palju sõpru, kogemusi, kuidas korraldada kampaaniaid ja üritusi, kuidas erinevaid ideid toetada, suure kogemustepagasi. Päevapoliitikas kaasa rääkimiseks oli vaja pakkuda välja uusi häid ideid, millega aktiivselt pildis olla ja mille üle arutlemine ühiskonnas korda läheks ning diskussiooni tekitaks.

Kas oli ka olulisi kontakte?

Keskerakonna Noortekogu on väga tihedalt seotud Eesti Keskerakonnaga. Noortekogus aktiivne olemine annab hea pildi sellest, kes on Keskerakonnas aktiivsed, juhtivamad inimesed, läbi erinevate ürituste puutute paratamatult tihedalt kokku. Väga kasulik on see, kui sul on võimalus kaasa lüüa ühe või teise vanema kandidaadi valimiskampaanias, saad pildi ette, kui lihtne või raske see on ja kuidas on võimalik toetust ühiskonnas koguda. Tänavakampaania tegemine Eesti kliimas on väljakutse, pead olema valmis mitmeid tunde suhtlema sadade inimestega, kes ei pruugi sinu erakonna vaateid jagada.

Suhtevõrgustik on päris lai. Nendest, kes minu ajal aktiivsed olid, paljud neist on täna edasi liikunud, on aktiivsed Keskerakonnas, aga päris paljud on ka lahkunud. Kokkuvõttes tekib kesknoorel suhtevõrgustik erakonna sees, teisalt saad tuttavaks inimestega, kes üldse on aktiivsed Eesti elus ja kellega puutud kokku hiljem hoopis muul elualal.

Mida oleksid praegu teisiti teinud, kui oleksid kesknoor?

Ma arvan, et kui peaksin kõike uuesti tegema, siis käituksin enamvähem sama moodi, võibolla üksikutes küsimustes oleksin veelgi julgem ja n-ö radikaalsem. Meie aruteludest käis läbi palju erinevaid mõtteid, mida noored vajaksid ja mida soovisime toetada. Näiteks võitlesime tasuta kõrghariduse, astmelise tulumaksu, õppelaenude hüvitamise, presidendi otsevalimise, Eesti laevade tagasitoomise ja soodsa tudengisöökla poolt, kuid ka energiajookide kahjulikkuse, kõrgete kodukulude, noorte tööpuuduse ja maakoolide sulgemise vastu.

On oluline rõhutada, et on täiesti loomulik ka see, kui mõningate ideede puhul Keskerakond ja noortekogu ei ole samal seisukohal. See on kohati isegi kasulik mõlemale poolele. Keskerakonna noortekogu seisukohad võivadki olla keskmiselt julgemad ja hullumeelsemad. Paljud muutused ühiskonnas saavad ju alguse noortest endist.

Erinevate ideede hulgas võib olla lahkhelisid ja kui ma nüüd teeksin kõike uuesti, siis selliseid ideid ja kampaaniaid oleks palju rohkem.

Kas näed erinevusi kesknooreks olemise vahel sel ajal kui ise olid ja nüüd?

Ma praegu olen kõrvaltvaataja rollis. Kohati tundub, et noored võiksid olla julgemad - võibolla noored ootavad, et tulevad organisatsiooni, liituvad sellega ja mingi n-ö raamistik on juba ette antud, kuid tegelikult ootame noortelt endilt oma julgeid mõtteid. Noored peavad seisma noorte eest nii, et nad ei pelgaks seda, et keegi paneb ette mingi raamistiku või ütleb, kuidas asjad olema peavad. Noored ütlevad ise, kuidas asjad peavad olema, nemad on tulevik. Minu jaoks ei olnud noortekogus kunagi argument, et „asjad on alati olnud nii“, sest see ei tähenda, et peab olema samamoodi ka tulevikus. Muutus ja ideed peavad tulema rohkem noorte endi poolt. Rohkem tuleb algatada debatte erinevate Keskerakonna seisukohtade puhul. Peaksite küsima, et kas see toetus – või maksusüsteem peab tulema just selline, milliseks kujundada astmeline tulumaks või haridussüsteem, valdkondi on lõputult.

Rohkem küsida, öelda oma arvamus välja ja algatada debatte. Mulle tundub, et varem olid noored pisut julgemad ja seetõttu soovingi noortekogule rohkem julgust ja avastamisrõõmu.

Kõik, mida Vabariigi Valitsus täna otsustab, puudutab noori ju otseselt. Tänaste otsuste mõju avaldub kümne või kahekümne aasta pärast, kui neil samadel noortel on juba pered. Nüüd ongi neil õige aeg oma arvamus välja öelda.

Kas oleksid sattunud poliitikasse, kui poleks liitunud Keskerakonna noortekoguga?

Ma arvan, et oleksin ikka. Ma olin enne noortekoguga liitumist aktiivne Eesti üliõpilasliikumises. Alustasin aktivistina Tallinna Tehnikaülikoolis, siis valiti mind Tallinna tudengite juhiks ja pärast seda töötasin poolteist aastat Eesti Üliõpilaskondade Liidus arendusjuhina. Seega, arvan, et oleksin nii-kui-nii poliitikasse sattunud. Kusjuures selleks, et poliitikasse minna, ei pea tingimata kuuluma kohe organisatsiooni. Tänapäeval on poliitikas osalemine või kaasalöömine palju lihtsam, piisab sellest, et sa kirjutad mõne seisukoha facebooki seinale või mingil teemal lühikommentaari ja saadad selle portaalidele - see ongi tegelikult kõige otsesemalt poliitikas osalemine, sest siis sinu mõtted mõjutavad ühiskonda ja inimesi. Selleks, et alustada poliitikaga, ei pea tingimata kuuluma kohe Keskerakonna noortekogusse.

On väide, et poliitikas sõpru ei ole, kas nõustud sellega?

Ei nõustu. Ma arvan, et olukorras, kus sul poliitikas pole ühtegi sõpra, siis selles olukorras on väga raske või lausa võimatu midagi ellu viia. Poliitika tegemine on palju toredam, kui sul on seal hea meeskond ja sõpruskond. Poliitika nõuab komporimisse ja sa paratamatult iga päev vajad inimesi, kellele toetuda. Seega ma väidaksin vastupidist.

Mis oli sinu jaoks noortekogus olemise ajal kõige raskem ülesanne?

Ma arvan, et neid raskeid ülesandeid oli mitmeid, ühte konkreetset välja tuua on üsna keeruline. Tol hetkel oli Keskerakonna noortekogu eelarveline seis väga nõrk. Võib üldiselt öelda, et meie raskem väljakutse oli noori motiveerida selliselt, et selle kõrvalt ei olnud meil palju võimalusi neile midagi vastu pakkuda. Püüdsime noori motiveerida eelkõige ideedega, otsisime üles need ideed, mis meid ühendasid ja panime noored selles suunas liikuma. Kõik toimus õhinapõhiselt ja pelgalt aktiivsusepinnalt.

Mõnes mõttes on Keskerakonna noortekogu üks ajaveetmise ja enesearendamise võimalusi paljude teiste kõrval, seega me konkureerime noorte vaba-aja eest. See on ülesanne, tekitada noores huvi ideede vastu ja panna nad liikuma. Korraldasime palju erinevaid poliitilisi meeleavaldusi ja aktsioone, nende hulgas mitmeid elektrihinnatõusu ja fosforiidi kaevandamise vastu, tasuta ühistranspordi toetuseks ja energiajookide müügipiirangute kehtestamiseks.

Kas näed, et Keskerakonna noortekogust tuleb pealekasvu ka Keskerakonnale?

Minu meelest on noortekogust tulemas pidevalt uusi inimesi. Hiljuti kuulsin, et Tallinna linnavolikogu meeskonnaga on liitunud uus nõunik, seega pealekasvu tuleb pidevalt ja nii see peabki olema. Noortel on kindlasti ees suur tulevik poliitikas, näiteks viimastel aastatel on silma jäänud tegusamatena Alina Tubli, Karine Oganesjan, Jaan Männik, Aleksandra Pavlovat ja paljud teised.  Kui nad ise seda soovivad, siis neil on poliitikas suured võimalused ja kindlasti jõuda kõige kõrgemale välja.

Oled pidanud Eesti noorte suurimaks probleemiks noorte kõrget tööpuudust ja seetõttu katkevat haridust. Kas oled täna samal seisukohal?

Noorte tööpuudus on kindlasti oluline küsimus. Tööpuuduse näitajad ei ole enam täna sellised, mis olid sel hetkel, mil ma selle välja ütlesin. Samas - kindlasti on tähtis see, et noored, kui nad tulevad ülikoolipingist, keskkoolist või kutsekoolist, leiaksid endale sobiva töö ja rakenduse, et nad ei jääks niisama virelema. Kui nad ei leia sobivat tööd või rakendust siin, siis nad varem-või-hiljem paratamatult lahkuvad, ja kui lahkuvad noored inimesed, kes loovad pere välismaal, siis ei jää Eestil üle palju lootust. Noorte lahkumine tähendab meie kõigi tuleviku lahkumist.

Täna on küsimus ka selles, milline on meie hariduse kvaliteet ja kuidas noored jõuavad hariduseni. Ühelt poolt on meil tasuta kõrgharidus, aga teiselt poolt küsimus on selles, kui ligipääsetav on meie haridus. Mulle tundub, et siin on jätkuvalt suured lõhed, kellel on võimalik pühenduda õpingutele ja saada kvaliteetne haridus, ja kellel seda võimalust ei ole. Mõelge, kui lihtne on asuda õppima kõrgkoolis inimesel, kes ei ela linnas, kelle elukoht on kaugel asulatest, kes ei valda piisavalt hästi eesti keelt, nad peavad minema suurlinna, leidma seal elamispinna, soetama õppevahendid, maksma söögi eest - see kõik on päris raske. Seega ühelt poolt on küsimus selles, millise kvaliteediga haridust noored Eestis omandavad, teisalt, kas need, kes tahavad ja soovivad õppida, saaksid end õpingutele pühenduda. Kui noored hakkavad valima töö ja hariduse vahel, siis paratamatult langeb valik töö kasuks, sest see tagab neile sissetuleku.

Kas sa arvad, et noored 16+ on valmis sügisel valima minekuks?

Ma arvan, et noored on valmis valima minema, usun, et nad langetavad targa otsuse. Kohati näib isegi, et noored on paremini kursis poliitika ja erakondade platvormidega kui vanemad inimesed. Põhjus on selles, et noored kasutavad aktiivselt sotsiaalmeediat, ma ei muretse, et noored ei oska teha valikut. Noored kasutavad võimalust ja lähevad valima.

Kindlasti oli 16-valimisea langetamisel ohukohti ja need tõin ka ise otsustamisprotsessis välja – osalesin debattidel ja kirjutasin avalikke artikleid -, kuid nendega on ka tegeletud. Näiteks tuleb tagada koolides poliitpropagandavaba keskkond, et koolidesse ei tungiks tagaukse kaudu poliitika sisse. Loodan, et noored saavad rahulikult tutvuda erakondade seisukohtadega ja langetada oma valiku.

Mida pead suurimaks probleemiks hetkel Eesti poliitmaastikul?

Ma arvan, et ei ole üht suurimat probleemi, kuid on palju väiksemaid, mis ajas muutuvad ja teisenevad. Erakondadele ja poliitikutele tuleb meelde tuletada seda, et üksteise suhtes peab säilima lugupidamine ja austus, see et kõigil meil on erinevad seisukohad, ei tähenda, et võime kõike üksteise suhtes öelda. Poliitikute vaheline debatt peab muutuma kvaliteetsemaks, et erinevatele osapooltele antakse võimalus öelda välja oma arvamus, ilma, et sellega kaasneks arusaamatu hüsteeria. Seda piiri on ületatud, on väga halbu väljaütlemisi ja ebaõnnestunud poliitkampaaniad. Usun, et vähemalt Eesti Keskerakonna eesmärk on keskenduda kvaliteetsetele debattidele ja oma ideede tutvustamisele,  mitte teiste halvustamisele.

Kõrvalepõikena märgin, et 2010. aastal jäi väga negatiivselt ja teravalt meelde see, kuidas seoses tagakiusamise, tapmisähvarduste ja vaimse terroriga sunniti lahkuma Eesti Keskerakonnast ja poliitikast laulja Tõnu Trubetsky. See oli väga ohtlik pretsedent, kus avalikus meedia ruumis materdati ja häbimärgistati inimest selle asemel, et kaitsta tema vabadusi ja õigust poliitilistele vaadetele.

Kus näed ennast 5 aasta pärast?

Esiteks - ma ei mõtle hetkel nii kaugele, sest keskendun sellele, et saavutaksin olemasolevas ametis võimalikult head tulemused. Teiseks – poliitikute puhul otsustab valija. Üldisemalt oleneb muidugi kõik sellest, kas ma jõuan oma ideid realiseerida ja kui tunnen, et see ei ole enam võimalik, siis ma kindlasti valin mõne teise tee.

Mida soovitaksid kesknoortele, mis sind oleks varem aidanud?

Rohkem julgust, keskenduda ideedele, leida üles need ideed, mis tõeliselt teid puudutavad ja viige need ellu. Seiske noorte eest, säilitage austus erinevate seisukohtade ja poliitiliste platvormide vastu, kuulake ära ka teine osapool ja olge valmis argumenteerima oma seisukohti. Komplekteerige on meeskond sellisena, et selles oleksid võimalikult erinevate seisukohtade ja kogemusega inimesed, sest see on ebamugav, kuid hoiab teie mõtte värskena.