Intervjuu Siret Kotkaga

Intervjueeris Aleksandra Pavlova

25.09.2017

Mida Keskerakonna Noortekogus olemine sulle andis?

Noortekogu andis mulle hindamatu kogemuse – alates sellest, kuidas poliitikasse suhtuda ja seda analüüsida, kuidas poliitikat teha, lõpetades sellega, kuidas inimeste vahelises pidevas ja armutus konkurentsis ellu jääda.

Noortekogus kogetu on mind kindlasti tugevamaks muutnud ja õpetanud, et kui soovid midagi elus saavutada, tuleb kõvasti tööd teha ja kinni pidada põhimõttest: „Las koerad hauguvad, karavan läheb edasi!“

Milliseid olulisi kontakte said?

Ühiskonnas on oluline omada nn. „sotsiaalset kapitali“, mis tähendab suhtevõrgustikku ja erinevaid kontakte. Selles plaanis on noortekogu ideaalne paik, sest lisaks kodunoortekogule, tuleb ette palju suhtlemist ka teiste noortekogude ja poliitiliste noorteorganisatsioonidega. Tõsiasi on ju see, et tänastest noortest saavad mõne aasta pärast inimesed 30ndates ja 40ndates eluaastates, kes on kõikvõimalikesse sfääridesse edasi liikunud. Nii on ka paljud minu tänastest poliitilistest ja mittepoliitilistest kontaktidest alguse saanud just noortekogu esimeheks olemise ajast.

Näiteks suhtlesin ka juba tollal Eesti ärikogukonnaga, sest noortekogu tegemisi toetasid enamasti just erinevad ettevõtjad.

Mida oleksid praegu teisiti teinud kui oleksid kesknoor?

Minevikus ei muudaks ma midagi. Igal asjal on oma aeg ja koht. Kui aga vaadata tänast noortekogu, siis saan väga hästi aru, et kuna oleme peaministripartei, ei saa Keskerakonna Noortekogu vastanduda valitsusele, aga ühiskonnakriitilisi ja diskussioonitekitavaid teemasid võiks ikka avalikkusesse tuua. Nii et, rohkem kirge, sära ja indu oleks meie noortekogusse kindlasti tarvis!

Kas näed erinevusi kesknooreks olemise vahel sel ajal kui ise olid ning praegu?

Minu noortekogu esimeheks (2007-2009) oleku aeg ei jätnud inimesi külmaks – oli selgelt neid, kellega tegime tõhusat koostööd ja oli neid, kes viskasid muudkui kaikad kodaratesse.

Tõsiasi on see, et pärast minu lahkumist pole noortekogu kahjuks siiani saanud seda sära ja särtsu sisse, mis tol ajal oli. Näiteks võtsime minu kahe aastaga noortekogusse vastu 1500 uut kesknoort, iga kahe nädala tagant toimusid üritused ja kampaaniad erinevates Eestimaa otsades. Tollal olid enamus kesknoorte klubidest aktiivsed ja toimetasid. Noortekogu Kongressil osales toona ligemale 400 kesknoort. Seega meenutas Keskerakonna Noortekogu Kongress tollal juba mõne Riigikogu partei kongressi.

Osalesime aktiivselt ka ülikoolide üliõpilasesinduste valimistel ja tegime seal samasugust elavat kampaaniat, nagu praegu tehakse kohalike omavalitsuste valimistel.

Keskerakonna Noortekogu oli igal nädalal millegagi meedias. Isegi tolleaegne peaminister Ansip sõimas Vabariigi Valitsuse pressikonverentsil meid aktsiisi tõstmise vastase kampaania pärast. See näitas väga selgelt, et juba Keskerakonna Noortekogu oli eraldiseisev poliitiline jõud, kellega tuli arvestada.

Kui Alina Tubli sai noortekogu esimeheks, hakkas ta maapiirkondades tegutsema, mis tegi mulle mõistagi rõõmu.

Kas oleksid sattunud poliitikasse, kui sa poleks liitunud Keskerakonna Noortekoguga?

Ma teadsin juba 13-aastaselt, et tahan saada poliitikuks. Tegelesin aktiivselt looma- ja linnukaitsega ning taipasin kiiresti, et on vaja poliitikasse minna, kui on soov Eesti elu tõhusamalt mõjutada.

Tol ajal oli noortekogu esimees Lauri Laasi ning kesknoored tegelesid väga aktiivselt erinevate teemade ja kampaaniatega. Ju see saigi otsustavaks, miks ma just Keskerakonna Noortekogu valisin.

Millise eelise võrreldes teiste poliitikutega andis sulle see, et sa olid kuulunud ka noortekogusse?

Esiteks, karastumist ja elukogemust. Teiseks seda, kuidas sihikindlalt eesmärgi nimel iga päev tööd teha. Poliitika on, nagu merel purjetame: vahel meri mässab ja on torm ning mõnikord on meri täiesti tüüne, aga pea alati meeles, et see on vaikus enne tormi. Oluline on olukorrast sõltumata oma sihtkohta horisondil mitte silmist lasta ja edasi liikuda kohandudes olukorraga.

On väide, et poliitikas sõpru ei ole. Kas nõustud sellega?

Jah, poliitikas ei ole sõpru. On olemas kolleegid, võitluskaaslased ja konkurendid. Poliitika pole koht nõrganärvilistele. Ellujäämiseks tuleb omada väga paksu nahka. Samas, poliitika on selgelt meeskonnamäng, mistõttu tuleb alati otsida ja leida sarnaste huvidega inimesi, kellega ühise eesmärgi nimel koostööd teha.

Mis oli sinu jaoks noortekogus olemise ajal kõige raskem ülesanne?

Ma võtan kõiki raskusi elus õpetustena. Seetõttu on midagi konkreetset keeruline välja tuua. Usun, et meie ellu ongi saadetud raskused selleks, et neid ületada ja neist õppida. Kui aga inimene eluraskuse eest kõrvale põikleb, tuleb see tema teele millalgi uuesti tagasi.

Suurte organisatsioonide juhtimine pole kunagi kerge ülesanne, kuna kõigil on erinevad huvid ja soovid. Tuleb väga palju vaeva näha, et suur hulk inimesi suunata ühise eesmärgi nimel ühte jalga käima. Eriline kunsttükk on seda rasketel aegadel ja kriisisituatsioonis teha. Tegelikkuses saavad sellega väga vähesed hakkama ja suurepäraselt suudavad sellega toime tulla vaid tõelised liidrid. 

Kas näed, et Keskerakonna Noortekogust tuleb praegu pealekasvu Keskerakonnale?

Keskerakonna Noortekogu on täna selgelt liiga Tallinna-keskne. Suudetakse üksnes näha, kuidas Tallinnas poliitikat teha, sest Keskerakond on pikalt pealinnas võimul olnud ja mööda sisse tallatud rada on alati ju kergem käia, aga organisatsiooni peale mõeldes peaks suund olema üle-eestilisusele võetud.  

Mina usun, et üks tugev poliitik peab ise endale oma tee rajama. Seetõttu ma näiteks ei võtnud vastu Tallinna Kesklinna linnaosavanema kohta, kui kunagi abilinnapead Taavi Aas ja Kalle Klandorf mulle seda kohta pakkusid. Ka teisi kõrgeid positsioone pealinnas on mulle pakutud. Mina valisin aga oma prioriteediks Lääne-Virumaa juba kohe päris alguses ja olen sellele tänini truuks jäänud.

Mina hindan väga neid noori, kes on väljaspool Tallinna ja teevad seal poliitikat. See teekond on selgelt õpetlikum, kuigi on raskem ja keerulisem.

Olen kogu aeg kandideerinud Lääne-Virumaal, nii kohalikel kui riigikogu valimistel. Minu kõige esimesed valimised olid 2005. aastal Väike-Maarja vallas, kus sain rohkem hääli kui istuv vallavanem. Täna kandideerin Rakveres, kus tuksub Lääne-Virumaa süda.

Anna kesknoortele üks soovitus, millest sul endal on noorena poliitikas olles kasu olnud.

Ma tean, et varsti on tulemas Keskerakonna Noortekogu Kongress. Mul oleks soovitus kandideerivatele esimeestele. Kandideeri esimeheks ainult siis, kui oled valmis tegema tööd põhimõttel: „Õhtul lähed noortekoguga magama ja hommikul ärkad koos noortekoguga!“.  Sellise pühendumusega tuleb noortekogu juhtida – ainult siis noortekogu elab ja noortekogu esimees saab kogemuse osaliseks, mida hiljem saab kasutada tipp-poliitikas. Keskendumiseta ei liiguta edasi. Areng sünnib mugavustsoonist väljaspool!