Kadri Simson: noorena tasub julge olla

Intevrjuu Kadri Simsoniga

20.09.2017

Suvesaba esmaspäeva hommikul hakkasin ma Võrumaalt Antslast pealinna poole sõitma, et teha intervjuu majandus- ja taristuminister Kadri Simsoniga. Jõudes värskelt valminud superministeeriumi juurde, tuleb mulle vastu ministri nõunik Jaan Männik, kes juhatab mind majandusministeeriumi korrusele ja annab ka intervjuuks nõu. Elu esimene suurem intervjuu võib alata!

Kadri Simson, te olete Eesti üks edukamaid uue põlvkonna poliitikuid, pikaaegne riigikogulane ja nüüd ka minister. Paljud inimesed aga ei tea, et te olite kunagi ka Keskerakonna Noortekogu aktiivne liige. Tänase noortekogulasena on loogiline, et alustan meie vestlust just sellelt rajalt. Mida Keskerakonna Noortekogu tegevusest osa võtmine Teile andis?

Noortekogu andis mulle kontakte, mida ma ilma sellest osa võtmata saanud ei oleks. Veel andis palju sõpru, kellega ma koos noortekogus aktiivne olin. Neist paljud ei ole enam küll poliitikas, aga kuna meil on ühine huvitav minevik, siis ikkagi kui kokku saame, siis on millest rääkida ja on hea küünarnuki tunne. Aga teisalt andis noortekogus olemine Keskerakonnas seda, et vanemad poliitikud olid väga toetavad ja mind kutsuti nii mõnelegi üritusele ja nii mõndagi üritust sain noortekogulasena juhtida, mida ma muidu poleks saanud. Näiteks 1997. aastal oli meil Keskerakonna kongress Viljandis ja ma olin üks kongressipaneeli juhte, olles ise ainult tudeng Tartu Ülikoolist.

Milliseid olulisi kontakte saite?

Erakonna sees olid need kontaktid erakonna tipp-poliitikutega, kes olid Riigikogus aktiivsed ja keda võis õhtuti poliitikasaadetes väitlemas näha ning hiljem minna erakonna üritustele ja omada võimalust nendega üks-ühele rääkida. See oli väga inspireeriv.

Mida oleksite praegu teisiti teinud kui oleksite kesknoor?

Ma arvan, et elu on näidanud, et kõik see, mida ma tegin, oli väga õigesti tehtud. Üks, mida mina tegin ja mida sageli jäetakse tegemata, oli see, et minu jaoks olid ülikooliõpingud esmatähtsad. Ma astusin Tartu Ülikooli 1995ndal aastal ja ma lõpetasin alles aastal 2000, sellepärast et 1999. aastal, kui ma oleksin nelja-aastase bakalaureuse lõpetama, sain ma pakkumise Tallinnasse tööle tulla. Siis tundus see mulle ainulaadne pakkumine, mille pärast ma ülikooli lõpetamist venitasin, aga siiski lõpetasin ülikooli cum laude ära. Ma ei andnud selle koha pealt allahindlust. Minu noortekogukarjäär lõppes ka õpingute pärast, sest aastal 2002 sain ma stipendiumi, et minna õppima Londonisse ja siis ma olin juba 25-aastane ja läksin magistrantuuri Londoni Ülikooli ja tagasi tulles ma noortekogutasemel enam nii aktiivne ei olnud, sest siis ma sain juba erakonna peasekretäriks.

Kas näete erinevusi kesknooreks olemise vahel sel ajal kui ise olite ning praegu?

Eks ikka. Sellel ajal, kui mina olin noortekogus aktiivne, polnud paljud tänased noortekogulased veel sündinudki. Absoluutselt, meil on teine generatsioon ja mitmeid asju, mida me siis tegime, olid väga uuenduslikud. Nüüd teevad neid kõik. Tänastel noortel on vaja välja mõelda midagi, mida pole kunagi tehtud ja mina selles suhtes väga hästi nõu ei oska anda. Aga teisalt on noortekogu pluss see, et inimesed on aktiivsed vabatahtlikuse alusel – see ei ole palgatöö. Noorte puhul ei tea me kunagi, kellest saab tulevane peaminister või oma ettevõtte juht või õpetaja koolis, aga selles noorteorganisatsioonis on kõik võrdsed.

Kas oleksite sattunud poliitikasse kui poleks liitunud Keskerakonna Noortekoguga?

Mina liitusin Keskerakonnaga siis, kui noortekogu veel polnudki. Mu esimene valik oli Keskerakond ja kuna ma olin noor tudeng, siis hakkasin ma panustama sellesse, et noortekogu kasvaks ja areneks. Jah, kui ma Keskerakonnaga liitusin, siis ma olin üks väga vähestest noortest, kes oli Keskerakonnas.

Millise eelise võrreldes teiste poliitikutega andis Teile see, et Te olite kuulunud ka noortekogusse?

See on nüüd keeruline küsimus. Ma isegi ei oska öelda, kellega ma end võrdlema peaks. Kui võrdlen vanemate keskerakondlastega, kes keskeas või veel vanemalt poliitikaga tegelema hakkasid, siis oli ilmselt mul esimestel aastatel rohkem pealehakkamist ja uudishimulikku meelt. Noortekogus sain teha neid asju, mida vanemad inimesed poleks vaevunud tegema. Kui ma pean võrdlema ennast teiste erakondade inimestega, siis siin ei mängi nii suurt rolli noortekogu, kuivõrd ilmavaade ja ma arvan, et see millese keskerakondlased usuvad annabki sealt eelise, et sama asja peavad tähtsaks paljud Eesti inimesed.

On väide, et poliitikas sõpru ei ole. Kas nõustute sellega?

Ma arvan, et need inimesed, kes teevad tööd nii, et nende head kaastöölised ei ole sõbrad, on midagi valesti teinud. Jah, mul on palju sõpru, kes pole aktiivsed poliitikas, aga samas need inimesed, kellega ma poliitikat ajan ikkagi meeldivad mulle. Kui ma ei usaldaks oma lähimaid kaasvõitlejaid, siis ilmselt meie töötulemus ei oleks nii hea nagu ta praegu on. Keskerakonnal on hea toetus ja inimesed panustavad rohkem, kui seda saaks teha ainult palgatööl.

Mis oli Teie jaoks noortekogus olemise ajal kõige raskem ülesanne?

Ega seal liiga palju raskusi ei olnud. Me tegime noortekogus huvitavaid asju, näiteks klubide moodustamine üle Eesti. Selleks pidi leidma hea kontakti, kes oli oma kodulinnas valmis noortekogu klubi tegema. Käisime ringi ja motiveerisime neid noori ja tegime piirkonnaliidritele koolitusi. Lisaks tulime välja ideega luua variparlament. Nüüd teisalt oli noortekogu selle jaoks, et katta suuri meeleavaldusi. Sel ajal kui mina noortekogus aktiivne olin, siis Keskerakond oli opositsioonis ja ühel hetkel üritas valitsus maha müüa Eesti elektrijaamu. Ühel suvel tegime järjest suuri meeleavaldusi, kus noortel oli suur roll. Varem 1990ndatel Eestis sellises mahus meeleavaldusi ei tehtud.

Kas näete, et Keskerakonna Noortekogust tuleb praegu pealekasvu Keskerakonnale?

Kindlasti tuleb. Ma arvan, et noortekogu leiavadki need noored, keda poliitika huvitab ja see aeg on näidanud, et noored tulevad peale. Ka meie erakonnas toetame seda. Oleme alati silmas pidanud, et noored oleksid aktiivsed kandidaadid kohalikel valimistel, aga ka Riigikogu valimistel peab meie esimese 25 inimese hulka kuuluma noorkandidaate, kellel esimestel valimistel ei pruugi olla võimet tuua tuhandeid hääli, aga kellel piisab ka viiesajast häälest saamaks riigikogu liikmeks ja sellega olla heaks eeskujuks oma eakaaslastele.

Andke kesknoortele üks soovitus, millest Teile endale oleks noorena poliitikas olles kasu olnud.

Ma arvan, et mina noorena liialt kaalutlesin ja jätsin julgustükid tegemata. Noorena tasub julge olla ja ebaõnnestumisi ei panda liialt pahaks. Nüüd samas ei tasu ka lolliks minna. Kõiki oma nooruses tehtud tegusi pead kandma kogu elu kaasas. Seetõttu julge olles tasub teha ainult seda, mida sa pärast ei häbene. Üksinda uje ei tasu olla, tasub heade inimestega koostööd teha ja aktiivsust välja näidata, sest kui sa ei näita, mida sa väärt oled, siis ei pruugi teised inimesed peale vaadates seda teada. Kui juba noortekoguga liitutud on, siis see on esimene samm ja järgmised peavad olema enda tehtud.

Kuidas toimub poliitikas edukas vastandumine, mis toob juurde populaarust?

Poliitka on väitluse- ja vaidlusekunst. Oma seisukohtade eest tuleb seista, need peavad olema selgeks mõeldud ja ei tohi karta vaielda, aga vaidlema peab nii, et teise arvamuse esindajat ei halvustata ja ma arvan, et poliitikule tuleb kasuks, kui suudetakse oma seisukohad kirja panna. Võib olla noorel inimesel võiks olla üheks sammuks arvamuste kuuldavaks tegemisel arvamuslugude kirjutamine. Ma mäletan, kui raske oli mul aastal 1999 esimest arvamuslugu ajalehte kirjutades, mis oli astmelisest tulumaksust. Ma käisin selle paberiga pikalt edasi-tagasi ja kui ma valmis sain leheküljepikkuse teksti, siis ma ei osanud seda kuskile saata. Lõpuks toonane Keskerakonna peasekretär Küllo Arjakas aitas selle edastada Sõnumilehele, mis ka avaldas selle. Kui esimene arvamuslugu sai avaldatud, siis järgmiste kirjutamine tuli kergemini. Ma soovitangi noortel oma mõtted kirja panna, sest siis on nad ka sügavamalt läbi mõeldud.

Kui palju peab poliitikas tegema oma eraelu arvelt kompromisse?

Ma ei arva, et eraelu arvelt peab kompromisse tegema. Töö pärast perest loobunud, need on ilmselt väga palju nõrgemad. Vastupidi meil on tipp-poliitikust kuuelapseema Mailis Reps, kes on ka minister.

Kas Teie arvates võiksid riigikogu liikmed võtta omaks kultuuri, kus teemasid arutletakse kirglikumalt, nii nagu näiteks tehakse seda Suurbritannias peaministrile küsimuste esitamise ajal?

Kui ma Londonis õppisin, siis ma käisin paaril korral vaatamas peaministri küsimuste tundi, mis toimub kolmapäeviti pärastlõunal. Seda oli tõesti suurepärane vaadata, kuidas peaminister suudab misiganes teemal esitatud küsimusele vastata teravalt, aga samas vaimukalt ja sisuliselt. See on omane anglosaksiriikidele, aga kindlasti Eesti valijad hindavad sõnaosavaid poliitikuid.

Lõpetuseks küsin, mis on ministriameti juures suurim privileeg?

See, kui sa näed probleemi, mis vajab lahendust, siis ongi võimalik lahendust pakkuda ja seda ellu viia. Me olime kümme aastat opositsioonis, siis oli väga palju küsimusi, mis olid lahendatavad. Kahjuks opositsiooni ei võetud kuulda. Nüüd on võimalik mitmeid küsimusi paremaks muuta alates sellest, et põllumeestel on rasked ajad ja piimafarmid läksid pankrotti, siis selles aastal on toetustega pankrotilaine lõpetatud, kuni selleni et inimestel on maal keeruline liikuda, siis järgmisel aastal on tasuta ühistransport ja sellega me saame inimeste maal elamise koormat vähendada. Ministriamet ongi suurepärane võimalus oma tõekspidamisi koos tegudega ellu viia.

 

Küsitles Markus Meier