Jan-Ander Kundla, kesknoorte aseesimees

Hiljutine Kuressaare noorte pöördumine, et koolis pakutaks ka vegantoitu, pani mind mõtlema. Kas mitte igas koolis ja lasteaias ei võiks üks päev olla ainult vegantoit, kirjutab kesknoorte aseesimees Jan-Ander Kundla. 

Alustame ühest - ma ei ole vegan, kuid mõistan neid, kes selle elustiili valiku on teinud. Põhjuseid, miks hakata veganiks, on laias laastus kolm - keskkond, loomade õigused ja tervis. Kuigi kaks esimest on äärmiselt olulised, siis keskendun eelkõige viimasele. 

2016. aasta kevadel tehti Eestis esmakordselt Euroopa laste kasvu seireuuring (COSI). Uuringus osales 381 kooli 7-8-aastased esimese klassi õpilased, kokku oli neid 12 700. Uuringu tulemustest osutasid aga valusale teemale - 26% esimese klassi lastest ehk iga neljas oli ülekaaluline ning neist kaks viiendikku rasvunud. Tervise Arengu Instituut toob välja, et endiselt on probleemiks vähene puu- ja köögiviljade ning soovituslikust suurem lihatoodete ja magusa söömine. Need faktid peaksid panema meie ühiskonna mõtlema.

See on küll palju leierdatud informatsioon, kuid siiski - ülekaalulisus põhjustab terviseprobleeme, nii füüsilisi kui ka vaimseid. Sellega kurname tervishoiusüsteemi. Ressursid, mis võiksid minna raskelt haigete inimeste ravimisele (nt vähkkasvajad ja geenimutatsiooniga seotud haigused), lähevad hoopis elustiili haiguste ravimise alla. Kas selline lähenemine pole mitte totter?

Muidugi kasvatus, ka toitumisalane haridus, peab algama kodust. Samal ajal saab kool anda omapoolse väikese lükke pakkudes vegantoitu vajadusel iga päev või vähemalt korra nädalas. Siinkohal on paslik meenutada, et vegan toit pole pelgalt porgand, kapsas ja uba. Ka täistaimne toit on äärmiselt maitsev ja atraktiivne. Kui endal puuduvad vastavad teadmised, siis tasub pöörduda Eesti Vegan Seltsi poole, kes oskab aidata menüü koostamisega.

Vegantoitumine on igas eluetapis heaks kiidetud paljudes riiklikes toitumissoovitustes, nt Suurbritannias, USA-s, Austraalias, Kanadas, aga ka Põhjamaades, näiteks Soomes. Kuidas oleks sellega, et ka Eesti jõuaks toitumise valdkonnas teistele riikidele järgi?  

Kesknoored toetavad Kuressaare gümnaasiumi õpilasi, kes soovivad koolitoidu menüüs näha ka veganvalikut. Taolisi algatusi, kus noored võtavad ohjad enda kätte, on vaja veel rohkem, kirjutab kesknoorte juhatuse esimees Kea Kohv.

Millegipärast on kujunenud olukord, kus noorte eest otsustatakse võrdlemisi palju. Justkui noor ise poleks suuteline mõtlema, arvamust kujundama ja otsustama. Kuidas oleks sellega, et räägiks koos noortega, mitte noorte eest? Ometigi on neil otsesem kokkepuude nendega seotud probleemidega ning seetõttu võivad olla ka ekspertidele head koostööpartnerid. 

Toon välja hiljutise hea näite. 

216 kuressaare õpilast on leidnud, et nende koolis peaks pakkuma vegan toitu. Oma allkirja andnud õppurid kõik isegi pole veganid, kuid aeg-ajalt sooviksid lihavaba einet. Ka Toitumisnõustajad ja Toiduliit nõustuvad: inimesed peavad rohkem vitamiinirohkeid köögivilju sööma. Kui kombineerida liha-, laktoosi- ja gluteiinivaba, siis pakutav toit sobib lausa kolmele erinevale sihtrühmale. Koolinoored on need argumendid ka välja toonud ja koostanud põhjendatud pöördumise. Nad on toiminud nii nagu peaks käima iga muudatuse läbiviimine. 

Kuressaare õpilaste algatuse näol tundub olevat hea näitega - kooli juhtkond olevat algatusse positiivselt suhtunud. Mitmed teised koolid on sarnaste muutuste vastu sõdinud. Kohati mõistan seda, sest see piir, mil hakata noort võtma kui hea sisendi andjana, on hägune. Samamoodi võivad teha noored pöördumise, et lõuna lauas peab pakkuma hoopis kiirtoitu. Kuidas peaks toimima? 

Mul on aga soovitus - kui noored teevad pöördumise, siis ärge kohelge neid lastena, vaid täiskasvanutena. Istuge maha ühise laua taha avatud meelega ja kuulake nende argumente. Siinkohal on täiskasvanule tõsine väljakutse - kuidas lasta lahti oma sügavatest veendumustest ning mõista, et ajad on muutunud. Kui võtta näiteks toitumisvaldkonna, siis kartul-sealiha-jahukaste pole enam ammu tervisliku toitumise mudel. See tähendaks aga tunnistamist, et ammu teatud viis pole enam ainuõige viis. Seega tasub esitatud argumentidesse süveneda ning värskendada ka oma teadmiste pagasit. 

Kesknoored, ja tõenäoliselt ka paljud teised noored, soovivad näha tulevikku, kus noori kuulatakse nende elukeskkonna kujundamisel.  Olgu see seotud koolitoiduga, -riietega, aga ka miks mitte õppeainete sisuga või koolile direktori valimisega.