Olles lõpetanud äsja keskkooli, olen näinud, kuidas kõigi koht ei ole gümnaasiumis. Sissaastumislävend on minu arvates igati õigustatud. Igas keskkoolis on õppureid, kes on tulnud väiksemast koolist või jätkanud õpinguid samas koolis ning kevadeks on neist juba 3-4 õpilast vähem. Kõige kurvem on aga see, kui õpilane otsustab jätta kooli pooleli enne keskkooli lõppu ning tööturul konkureerida on pea võimatu. Tööandjad ootavad kvalifitseerunud töötajaid, kuid ametialaste oskusteta töötajate arv on hetkel kolmandik. Lävend oleks märguandeks juba põhikooli lõpetajale, et jõuda selgusele, kas vajadusel pingutada rohkem, et jätkata õpinguid gümnaasiumis või langetada otsus kutsehariduse kasuks.
Noored, kelle tase jääb alla lävendi, tunnetavad tegelikult juba ise, et gümnaasiumis on raske hakkama saada ning ratsionaalsem oleks valida kutsehariduskeskuses eriala, mis võimaldab paari aasta pärast tööturule siseneda. Kindlasti nõustun Repsi välja toodud märkusega, et tuleks muuta ka kutsekoolide õppekavasid, et noorel oleks rohkem valikuvõimalusi eriala valikul.
Hetkel on jäänud vale arusaam, nagu viielised saavad ülikooli, neljalised keskkooli ja kolmelised kutsekooli. Keegi pole väitnud, et kutsekoolidesse lähevad lollid – kutsekool võimaldab edasi minna kõrgkooli, iseasi paljud seda kasutavad.
Praegu on noortel ka võimalus saada põhikoolis õpi- ning karjäärinõustamist, mis aitab noorel selgusele jõuda, kelleks ta saada tahab. Siinkohal võiksid koolid teha rohkem teavitustööd ning viia õpilased haridusmessidele, kus saadakse kõige parem kokkupuude erialadega kui ka otsene kontakt kooliga.
Nagu Mailis Reps sõnas, lähevad vaid väike osa põhikoolilõpetajaid kutsekooli ning endiselt on niinimetatud lapsepõlvepikendajaid, kes lähevad gümnaasiumi mõtlema ja vaatama. Ka lapsevanemad peaksid rohkem tähelepanu pöörama oma võsukeste haridusalastes küsimustes ning olema toeks, kuid siiski arvestama noore enda valikuga.