21. sajandil on inimkonna üheks suurimaks väljakutseks Maa säilitamine tänastele ja tulevastele põlvedele. Kliima soojenemise peatamine ja keskkonna hoidmine on võtmesõnad, millest tuleb nii riigijuhtidel kui ka igal inimesel otsuste tegemisel lähtuda.

Üle maailma on kiiresti vähenemas metsad, nii vihmametsad kui boreaalsed metsad, millel on väga oluline roll stabiilse kliima tagamisel. Metsad reguleerivad süsiniku-hapnikuringet, veeringet, ökosüsteeme, tagavad elatise inimestele ning elukeskkonna arvukatele liikidele, kelle heaolust sõltub inimkonna heaolu. Samuti on need olulised inimestele puhke- ja liikumisvõimaluste pakkumisel. Seetõttu tunneme tõsist muret ka Eesti metsades üha intensiivsemaks muutunud raiete ja metsamaterjali kesiste väärindamise võimaluste pärast. Vaja on leida lahendused, kuidas metsa rohkem väärtustada ja vähendada metsa väljavedu toorpuiduna.

Noortena peame oluliseks meie endi tulevikku puudutavate otsuste kujundamisel osalemist. Kliimamuutused, keskkonna saastumise suurenemine, puhta vee, õhu ja toidu süvenev nappus on küsimused, millele on vaja süsteemseid lahendusi juba täna. Kesknoored on veendunud, et probleemide ignoreerimise ning jaanalinnu kombel pea liiva alla peitmise asemel tuleb julgelt ja ausalt väljakutsed vastu võtta.

Keskerakond on pikaajaliselt seisnud rohelisema elukeskkonna eest. Olgu siis selleks tasuta ühistranspordi kehtestamine nii Tallinnas kui ka maakondlikul tasemel, et vähendada autostumist või praeguse valitsuse plaan elektrifitseerida Eesti raudteevõrk ja osta rohkem elektrironge, et piirata heitgaaside mahtu. Just Keskerakonnaga liitus 1998. aastal ka Erakond Eesti Rohelised, mille põhjal moodustati jätkuvalt tegutsev Keskerakonna Roheliste kogu.

Selleks, et keskkonnakriis laheneks ja toimuks rohehüpe, tuleb astuda konkreetseid samme Eesti raamides. Vaja on sarnast erakondadeülest kokkulepet nagu on kaitsekulude 2% rahastamise osas. See annaks kindlustunde ja vahendid, et keskkonnaprobleemidega tempokalt tegeleda.

Toetame peaminister Jüri Ratase ning majandus- ja taristuminister Taavi Aasa algatust vabastada biokomponendi lisamisest kütusele. Biolisandi lisamine autokütustele toob kaasa hoopis vihmametsade veelgi kiirema maharaiumise ja asendamise õlipalmidega, kust saab biokütust. Lisaks lõhub see meetod autode mootoreid, mille tagajärjeks on ebavajalik liigtootmine.

Et autostumist ja CO2 heiteid vähendada võiks Eesti uuesti kaaluda autodele keskkonnalõivu kehtestamist lähtuvalt CO2 näitajast või mootori võimsusest, mis oli valitsusel plaanis 2017. aastal, kuid jäi tegemata.

Vähendada tuleks ka üldist energia raiskamist. Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi hinnangul kulub umbes 33% Eestis kasutatavast energiast elamutele. Tööstus- ja kaubandus-teenindusettevõtted tarbivad enam kui 40 % kogu energiast. Senisest enam tuleks kõigis valdkondades rakendada riiklikuid energiasäästumeetmeid. See eeldab riigi (ja ELi) vahendite senisest suuremat suunamist energiasäästu ja tema tehnoloogiatesse, näiteks tuleks riigil aidata inimestel investeerida erinevatesse rohelise energia seadmetesse. Heaks eeskujuks võib tuua Saksamaa, kes on koostöös pankadega töötanud välja investeerimisprogrammi, mis võimaldab väikelinnadel soodsamalt soetada päikesepaneele.

Keskkonnaküsimusi arutades tuleb lähtuda faktidest, uusimatest ja usaldusväärsetest teadusuuringutest, aga ka väärtuspõhistest küsimustest (inimese ja looduse tasakaal) ning Eesti Vabariigi põhiseadusest, mis kohustab meid loodusvarasid säästlikult kasutama ning loodust hoidma.

Keskkonnahoiust on täna, kõikjal maailmas, saanud küsimus number üks. Eestil on suurepärane võimalus olla oma toodete, teenuste ja innovatiivsete lahendustega keskkonna alal üks lipulaevasid. Kesknoored ei pea võimalikuks piirduda vaid üldsõnaliste loosungitega, vaid meie eesmärk on koostada konkreetsete ettepanekutega roheline platvorm, mida tutvustatakse avalikkusele uue aasta alguses. On aeg tegutseda ning kõik peavad panustama!

Avalduse võtsid kesknoored vastu volikogu koosolekul 13. septembril 2019

Mõni aeg tagasi tuli Kaja Kallas välja oma uitmõtete-koguga „Kallase kava Riigikogu reformiks“. Kui kava põhiosa keskendub riigikogulaste abide süsteemi loomisele, siis põhjendamatult vähe on tähelepanu saanud mõte kehtestada Eestis kaheparteisüsteem, mis viiks arvamuste vähesuseni parlamendis.

101 valimisringkonnaga valimissüsteem kehtestab kahe suurlinna ülemvõimu Toompeal

Kui 2015. aastal oli Tallinnas 264 714 valijat ja Tartus 68 149 valijat, siis toona jagati neis linnades välja vastavalt 29 ja 8 mandaati. Kuna 2019. aasta Riigikogu valimistel võetakse Kagu-Eestilt ning Jõgeva- ja Tartumaalt kokku 2 mandaati, mis antakse Tallinnale, siis jaguneb suurlinnadele 39 mandaati. Kallase plaani kohaselt moodustab ühe valimisringkonna ca 8000 valijat ühes piirkonnas. Nii tekiks Tallinnasse 33 ja Tartusse 9 valimisringkonda. Kokku valitaks kahest suurimast Eesti linnast 42 riigikogulast.

Tihti on riigikogulane ainus side keskvõimu ja kohaliku kogukonna vahel. Praeguse süsteemi ja Kallase kava vahe on kolm mandaati, mis saavad tulla suurlinnadele ainult maapiirkondade arvelt. Reformierakonna plaan nõrgendab seda sidet olukorras, kus maakohad vajavad riigi poolt eriti suurt tuge võitluses noorte väljarände, lagunenud taristu ja tööpuudusega.

Haldusreform 2.0

Kui analüüsida Kallase reformikava, siis selgub, et on soov teha haldusreformi-laadne „piiride joonistamine“. Kuna Eestis on 79 omavalitsust, millest kaks suurimat linna kontrollivad 42 mandaati 101-st, siis ülejäänud 77 kohalikku omavalitsust peavad leppima 59 mandaadiga. Talupojamõistus ütleb, et kas osa omavalitsusi jääb oma riigikogulasest ilma või peab liitma tükikese ühest omavalitsusest teisega, et täita maagiline kriteerium. Reformierakonna esimehe soovi täitmiseks tuleks taaskord hakata jõuliselt piire üle praeguste omavalitsuste tõmbama.

Kallas kritiseerib praegust süsteemi, mis keerukuselt on omaette ooper. Reformierakonna esimees ei näe, et tema plaan tekitab veelgi suurema tohuvabohu valijate meeltes, kelle jaoks devalveerub valimisringkonna mõiste. See on midagi, mis võib koosneda mitmest omavalitsusest või ühest väikesest piirkonnast omavalitsuse sees. Peaasi, et valijaid on normi piires. Valimisringkonna identiteedi võib piiritleda sisuliselt võimupartei oma võimu kinnistamiseks. Sellist praktikat kutsutakse USA-s gerrymandering’iks, kus Kongressi valimisringkonnad on ebanormaalselt sisalikukujulised ja kalduvad pooldama üht parteid. Nii on võimalik eirata rahva enamuse tahet, mis pole kindlasti demokraatliku normi kohane.

Lisaks võib juhtuda, et mõnes valimisringkonnas on konkurents mitme partei vahel väga tihe ja sealt valitud kandidaat esindab lõppkokkuvõttes vähemuse huve. Üks kõige marginaalsemaid juhtumeid hilisest ajast tuli 2017. aasta Suurbritannia parlamendivalimistel, kus Belfast Southi nime kandvas valimisringkonnas võitis mandaadi Democratic Unionist Party, saades 30% häältest. Ülejäänud 70% valijatest jäi esinduseta.

Tõsi, hetke süsteem on küll keerukas oma pikkade valimisnimekirjade tõttu, kuid siiski on see ausam, kuna suurem osa valijaskonnast saab siiski oma esindatuse, sest mandaate jagatakse proportsionaalselt valimistulemusega. Mitme mandaadiga ringkondade puhul on kandidaatide värvipalett hoopis kirjum ja ka seetõttu on valijal lihtsam oma valikut langetada. Nii ei pea valija valima partei poolt ette söödetud kandidaati. Praegune süsteem soosib, et me saaksime võrrelda lisaks kandidaatide varasemaid kogemusi ja riigimehele omaseid omadusi.

Kui küsimus on selles, miks minu antud hääl läheb teisele sama erakonna kandidaadile, siis siin tuleb erakondadel peeglisse vaadata. Erakonnad ju ise koostavad valimisüldnimekirju, kus ebapopulaarsemad nimed mõnikord troonivad kõrgematel kohtadel, mis tagavad koha Riigikogus. Seega siin tuleb erakondadel endil aru pidada, miks valimisnimekirjade kehva koostamisega eksitatakse valijat.

Lõppkokkuvõttes küsimus Kaja Kallasele: kes tegelikult sellest plaanist võidavad?

MARKUS MEIER, Keskerakonna Antsla osakonna esimees, kesknoorte volikogu esimees