Krismar Rosin, kesknoorte juhatuse liige, endine huvijuht

Mornid näod tulevad koolikoridoris vastu. Eksamite paanika klassiruumis. Mure õpetajate toas ja kirglikud vaidlused Riigikogu saalis. See meenutab koolis huvijuhina veedetud kevadet, kus nii õpilasi kui ka õpetajaid nägi ainult kurbade silmadega. Pikad järeleaitamistunnid ja stress – kõik selleks, et lapsed tõestaksid ennast vanematele ja õpetajatele, õpetajad aga omakorda juhtkonnale ning ühiskonnale. Lõpuks tuleb ju parandada tulemust koolide edetabelis!

Ahtme Gümnaasiumi endise huvijuhina toetan Riigikogus menetluses olevat seaduse eelnõud, mis kaotaks ära kohustuslikud põhikooli lõpueksamid. Samas nõustun, et alles peaksid jääma eesti keele ja ühiskonna tundmise eksamid.

Põhikoolis tahavad lapsed ja noored enamasti lõbu, mängu, kaasaegseid rakendusi, elavaid rollimänge ning näitlemist. Kui õpetajad teavad, et lapsed ei pea aasta lõpus sooritama eksamit (loe: teadma palju-palju kasutuid fakte), julgeb ta rohkem eksperimenteerida. Julgen öelda, et kehtiva õppekava fookus on suunatud eksamitele, kuid oluliselt rohkem tuleks tähelepanu pöörata päriselule. Olgu selleks teaduskatsed bioloogias, arvamusartikli kirjutamine ühiskonnaõpetuses, näidend-kontsert vene keele tunnis või mõni susisev katse keemiatunnis.

Isiklikult nautisin ühiskonnaõpetuse tunni andmist, sest minul ja õpilastel puudus eksamipinge. Enamik vene rahvusest õpilasi ei soorita eksamit ühiskonnaõpetuses. Nii saime võtta aega ja mõelda, milliseid fantaasia-erakonna programme teeksid õpilased. Meil oli ka võimalus koostada oma põhiseaduseid ning korraldada põnevaid debatte. Noored ei pidanud tuupima termineid nagu „kvalifitseeritud häälteenamus“ ja „majoratiivne valimissüsteem“. Siinkohal mäletan inspireerivat ajalooõpetajat Olgat, kes õpilastega Sinimägedel püssidega paugutas või novembrikuus Viikingikülas viikingite lahinguid pidas. Eluline, põnev – kõik need kostüümid ja mõõgad! Ajalugu sai päriseluks ja niimoodi ka põnevaks.

Aeg iseenda leidmiseks

Põhikool on eelkõige noorte huvide väljaselgitamise ja toetamise koht. On igati tervitatav, et on olemas programm “Tagasi kooli”, kus edukad inimesed käivad tundides oma elukutsest rääkimas. Veel parem, et kooli kutsutakse kuulsaid inimesi. Eksamite pinge kadumine lubab koolijuhtidel lisada kooliprogrammi elulisi aineid, mida lastel tõesti vaja oleks. Miks keegi ei räägi motivatsioonist ja oma tõelise kutsumuse leidmisest? Kus on meditatsiooni, vaikuse minutid ja suhtluskursused? Mis tunnis märkame laste tõelisi huvisid ja arendame neid?

Ahtme koolis oli teatud hulgal õpilastel eesti keele hinne järjepidevalt kolm. Samas oli neil meeletu räpihuvi ja  koolis  korraldati suuri kontserte. Eesti keele tundi vihik oli aga punasega tehtud parandusi täis. Kõrvalt oli hea jälgida, kuidas huvipõhine õppimine on kordades kasulikum ja tulemuslikum. Räpipidusid korraldades ja Eesti räpparitega koostööd tehes tuli õpilastel kirjutada Facebooki üritusi ning reklaamtekste. Seda muidugi eesti keeles. Nende tõelise huvi kaudu sai eesti keel sama selgeks kui klassikaaslastel.

Koolikeskkond peab keskenduma eelkõige õppija huvidele. Olen nõus, et kõigil pole noores eas veel kired ja tahtmised välja kujunenud. Seda protsessi ei tohiks piirata eksamite rangete ja pelgalt faktipõhiste nõudmistega. Äkki keegi tahab saada muusikuks, arhitektiks, ärimeheks? Kus on selleks unistuste, motivatsiooni ja meditatsiooni tunnid? Leian, et Narva kolledži poolt korraldatud Starter, kus gümnaasiuminoored oma äriplaane arendavad, neid esitlevad ja pärast müüvad, on väga väärt algatus. Reaalselt kasulik ja mis kõige tähtsam – eesti keelt arendav ja ühiskonda lõimiv tegevus. Selliseid algatusi võiks olla ka põhikoolis.

Samas ei tohi eksamite kaotamine tähendada pinge kadumist. Elu on karm ja  laps peab juba noorena õppima pingega toime tulema. Elus kukutakse, saadakse haiget, kritiseeritakse ja seetõttu ei saa lapsi vati sees kasvatada. Meie ülesanne on õpetada neid püsti tõusma ja tagasilöökidega toime tulema.

Leian, et kool peab ise otsustama lõpetamise tingimused. Koolipere teab paremini õpilaste unistusi, arenguvajadusi ja soove. Eksamite kaotamine aitab noored kiiremini neile sobivamale rajale juhatada, neid tulevaseks eluks ette valmistada ja ebavajaliku välja sõeluda. Eesti keele eksam jäägu aga igavesti. Sellele kirjutan alati kahe käega alla!

Jan-Ander Kundla, kesknoorte aseesimees

Hiljutine Kuressaare noorte pöördumine, et koolis pakutaks ka vegantoitu, pani mind mõtlema. Kas mitte igas koolis ja lasteaias ei võiks üks päev olla ainult vegantoit, kirjutab kesknoorte aseesimees Jan-Ander Kundla. 

Alustame ühest - ma ei ole vegan, kuid mõistan neid, kes selle elustiili valiku on teinud. Põhjuseid, miks hakata veganiks, on laias laastus kolm - keskkond, loomade õigused ja tervis. Kuigi kaks esimest on äärmiselt olulised, siis keskendun eelkõige viimasele. 

2016. aasta kevadel tehti Eestis esmakordselt Euroopa laste kasvu seireuuring (COSI). Uuringus osales 381 kooli 7-8-aastased esimese klassi õpilased, kokku oli neid 12 700. Uuringu tulemustest osutasid aga valusale teemale - 26% esimese klassi lastest ehk iga neljas oli ülekaaluline ning neist kaks viiendikku rasvunud. Tervise Arengu Instituut toob välja, et endiselt on probleemiks vähene puu- ja köögiviljade ning soovituslikust suurem lihatoodete ja magusa söömine. Need faktid peaksid panema meie ühiskonna mõtlema.

See on küll palju leierdatud informatsioon, kuid siiski - ülekaalulisus põhjustab terviseprobleeme, nii füüsilisi kui ka vaimseid. Sellega kurname tervishoiusüsteemi. Ressursid, mis võiksid minna raskelt haigete inimeste ravimisele (nt vähkkasvajad ja geenimutatsiooniga seotud haigused), lähevad hoopis elustiili haiguste ravimise alla. Kas selline lähenemine pole mitte totter?

Muidugi kasvatus, ka toitumisalane haridus, peab algama kodust. Samal ajal saab kool anda omapoolse väikese lükke pakkudes vegantoitu vajadusel iga päev või vähemalt korra nädalas. Siinkohal on paslik meenutada, et vegan toit pole pelgalt porgand, kapsas ja uba. Ka täistaimne toit on äärmiselt maitsev ja atraktiivne. Kui endal puuduvad vastavad teadmised, siis tasub pöörduda Eesti Vegan Seltsi poole, kes oskab aidata menüü koostamisega.

Vegantoitumine on igas eluetapis heaks kiidetud paljudes riiklikes toitumissoovitustes, nt Suurbritannias, USA-s, Austraalias, Kanadas, aga ka Põhjamaades, näiteks Soomes. Kuidas oleks sellega, et ka Eesti jõuaks toitumise valdkonnas teistele riikidele järgi?