Jan-Ander Kundla, Kesknoorte aseesimees

Mõni aeg tagasi koostasin küsitluse, et uurida Tartu linna noortelt nende arvamust kodukohta puudutavatel teemadel. Kuna elan ja töötan ülikoolilinnas, siis tahtsin teada saada, mida arvavad teised minuvanuselised noored, kirjutab kesknoorte aseesimees Jan-Ander Kundla. 

Küsitlusele vastas lühikese ajaga 100 Tartu noort, vanuses 12-33 ning peamiseks levitamise kanaliks oli sotsiaalmeedia ja mõne kooli õppesüsteem. Kui uurisin, millistest kanalitest noored saavad üldse informatsiooni neid puudutavate sündmuste ja uudiste kohta, siis oli selge, et sotsiaalmeedia on enam kasutatud kanal. Samuti teevad head teavitustööd ka noortekeskused ja koolid. Probleemide näol joonistusid välja selged kitsaskohad - ühistranspordi kesine graafik, loodushoid ja huvitegevuse kättesaadavus. Ma loodan, et enne 2024, mil Tartu kannab Euroopa kultuuripealinna tiitlit, suudetakse antud teemadega tegeleda, et noorte uuenduslikud ideed saaksid kõlapinda.

Kuna meil kõigil on oma arvamus asjadest, siis see kehtib ka noorte puhul, kelle hääl ei ole veel kahjuks nii kuuldav. Seevastu on neil säravad mõtted ja ideed, mis on alati olnud väärtus omaette. Nii siis avaldati arvamust Tartu linna positiivsetest külgedest, kus toodi välja populaarne rattaringluse kättesaadavus kui ka noorte arvestamine otsustusprotsessides läbi Tartu kaasava eelarve hääletuse. Samuti ollakse rahul sellega, et on palju rohelist ala ning infrastruktuur on rahuldav. Olen ka ise palju kordi kasutanud uudset rattaringlust ning pean tõdema, et esiteks on see keskkonnasõbralikum kui iga päev autoga tööle sõita ja teiseks asuvad hoiustamiskohad vähemalt kesklinnas näitel väga heades asukohtades. Välja toodud roheala rohkus on samuti Tartu puhul suureks plussiks, kuna pakub peredele ja sõpradele nii pikniku pidamise võimalust kui ka ilmestab aastaaegadel linna pilti oma värvidega.

Igal asjal on kaks poolt, nii pole head ilma halvata

Seda küsitlust innustas mind tegema just see pool, kuidas saaks muuta elukeskkonda veel paremaks ning milliseid murekohti noored täheldavad. Uus ühistranspordi graafik tekitab noortele peavalu, kuna need, kes õpivad kesklinnast kaugemal ei saa enam pikemate pauside ajal keskuses lõunal käia. Olles elanud pealinnas tean väga hästi kui tähtis on jõuda õigel ajal õigesse kohta ning  ka mina hindan kõrgelt ühistranspordi mugavust ning kättesaadavust. Loodan väga, et saab millalgi ka siin teoks tasuta ühistransport, mis nii Tallinnas kui nüüd ka maakonnakeskustes toimib. See oleks nii tudengite kui ka kõigi teiste kodanike rahakotile kergendus. 

Teiseks probleemiks toodi välja kitsad kõnniteed. Kui vaadata talvel linnapilti siis tekitab küsimust küll, et kus need jalakäijad turvaliselt peaksid kõndima. Kitsaste tänavate äärde on pargitud autod ja lumerohke talve puhul pole enam kuhugi kojameestel lund lükata. Samuti toodi välja noorte huviharidust puudutav probleem, et puudub või on kesine ekstreemspordi huvialaringide poolest. Võib näha küll linnaosades skateparke, kuid siiski tuntakse puudust ühistest treeningutest, mis liidaks huviala noori kui ka tooks neid välja tegema sporti, mis on ka tervisele hea.

Nagu ennist mainisin, siis noortel on väga head mõtted ning arvamus, kuidas midagi paremaks muuta. Siinkohal tehti ka palju ettepanekuid, kuidas üht või teist asja läbi noorte silmade parandada: 

• Parem prügi sorteerimine ning läbimõeldumad prügikastid, mida linnud rüüstada ei saaks. 

• Võiks olla öine bussiliiklus kella 1-5 vahel, mis suurendaks turvalisust, vähendades noorte inimeste liikumist pimedatel tänavatel. 

• Samuti võiks busside sõiduplaan hõlmata rohkem piirkondi.   

• Rohkem politseipatrulle tänavatel, samuti lamavaid politseinike, et vähendada kiirust ületavate juhtide ohtu liiklejatele.

• Jätkata toetavat suhtumist rohealadele ja Tartu reliikvia - Supilinna ning Karlova miljöö säilitamisse.

Tuleb välja, et suurem osa noori huvitab neid ümbritsev keskkond. Selle jaoks saame ka meie midagi ära teha enda kodukohas Tartus, olgu see siis ühistranspordi parema kättesaadavuse tagamine, prügi tark käitlemine või üldse hoolivam suhtumine ennast ümbritsevasse.

Krismar Rosin, kesknoorte juhatuse liige, endine huvijuht

Mornid näod tulevad koolikoridoris vastu. Eksamite paanika klassiruumis. Mure õpetajate toas ja kirglikud vaidlused Riigikogu saalis. See meenutab koolis huvijuhina veedetud kevadet, kus nii õpilasi kui ka õpetajaid nägi ainult kurbade silmadega. Pikad järeleaitamistunnid ja stress – kõik selleks, et lapsed tõestaksid ennast vanematele ja õpetajatele, õpetajad aga omakorda juhtkonnale ning ühiskonnale. Lõpuks tuleb ju parandada tulemust koolide edetabelis!

Ahtme Gümnaasiumi endise huvijuhina toetan Riigikogus menetluses olevat seaduse eelnõud, mis kaotaks ära kohustuslikud põhikooli lõpueksamid. Samas nõustun, et alles peaksid jääma eesti keele ja ühiskonna tundmise eksamid.

Põhikoolis tahavad lapsed ja noored enamasti lõbu, mängu, kaasaegseid rakendusi, elavaid rollimänge ning näitlemist. Kui õpetajad teavad, et lapsed ei pea aasta lõpus sooritama eksamit (loe: teadma palju-palju kasutuid fakte), julgeb ta rohkem eksperimenteerida. Julgen öelda, et kehtiva õppekava fookus on suunatud eksamitele, kuid oluliselt rohkem tuleks tähelepanu pöörata päriselule. Olgu selleks teaduskatsed bioloogias, arvamusartikli kirjutamine ühiskonnaõpetuses, näidend-kontsert vene keele tunnis või mõni susisev katse keemiatunnis.

Isiklikult nautisin ühiskonnaõpetuse tunni andmist, sest minul ja õpilastel puudus eksamipinge. Enamik vene rahvusest õpilasi ei soorita eksamit ühiskonnaõpetuses. Nii saime võtta aega ja mõelda, milliseid fantaasia-erakonna programme teeksid õpilased. Meil oli ka võimalus koostada oma põhiseaduseid ning korraldada põnevaid debatte. Noored ei pidanud tuupima termineid nagu „kvalifitseeritud häälteenamus“ ja „majoratiivne valimissüsteem“. Siinkohal mäletan inspireerivat ajalooõpetajat Olgat, kes õpilastega Sinimägedel püssidega paugutas või novembrikuus Viikingikülas viikingite lahinguid pidas. Eluline, põnev – kõik need kostüümid ja mõõgad! Ajalugu sai päriseluks ja niimoodi ka põnevaks.

Aeg iseenda leidmiseks

Põhikool on eelkõige noorte huvide väljaselgitamise ja toetamise koht. On igati tervitatav, et on olemas programm “Tagasi kooli”, kus edukad inimesed käivad tundides oma elukutsest rääkimas. Veel parem, et kooli kutsutakse kuulsaid inimesi. Eksamite pinge kadumine lubab koolijuhtidel lisada kooliprogrammi elulisi aineid, mida lastel tõesti vaja oleks. Miks keegi ei räägi motivatsioonist ja oma tõelise kutsumuse leidmisest? Kus on meditatsiooni, vaikuse minutid ja suhtluskursused? Mis tunnis märkame laste tõelisi huvisid ja arendame neid?

Ahtme koolis oli teatud hulgal õpilastel eesti keele hinne järjepidevalt kolm. Samas oli neil meeletu räpihuvi ja  koolis  korraldati suuri kontserte. Eesti keele tundi vihik oli aga punasega tehtud parandusi täis. Kõrvalt oli hea jälgida, kuidas huvipõhine õppimine on kordades kasulikum ja tulemuslikum. Räpipidusid korraldades ja Eesti räpparitega koostööd tehes tuli õpilastel kirjutada Facebooki üritusi ning reklaamtekste. Seda muidugi eesti keeles. Nende tõelise huvi kaudu sai eesti keel sama selgeks kui klassikaaslastel.

Koolikeskkond peab keskenduma eelkõige õppija huvidele. Olen nõus, et kõigil pole noores eas veel kired ja tahtmised välja kujunenud. Seda protsessi ei tohiks piirata eksamite rangete ja pelgalt faktipõhiste nõudmistega. Äkki keegi tahab saada muusikuks, arhitektiks, ärimeheks? Kus on selleks unistuste, motivatsiooni ja meditatsiooni tunnid? Leian, et Narva kolledži poolt korraldatud Starter, kus gümnaasiuminoored oma äriplaane arendavad, neid esitlevad ja pärast müüvad, on väga väärt algatus. Reaalselt kasulik ja mis kõige tähtsam – eesti keelt arendav ja ühiskonda lõimiv tegevus. Selliseid algatusi võiks olla ka põhikoolis.

Samas ei tohi eksamite kaotamine tähendada pinge kadumist. Elu on karm ja  laps peab juba noorena õppima pingega toime tulema. Elus kukutakse, saadakse haiget, kritiseeritakse ja seetõttu ei saa lapsi vati sees kasvatada. Meie ülesanne on õpetada neid püsti tõusma ja tagasilöökidega toime tulema.

Leian, et kool peab ise otsustama lõpetamise tingimused. Koolipere teab paremini õpilaste unistusi, arenguvajadusi ja soove. Eksamite kaotamine aitab noored kiiremini neile sobivamale rajale juhatada, neid tulevaseks eluks ette valmistada ja ebavajaliku välja sõeluda. Eesti keele eksam jäägu aga igavesti. Sellele kirjutan alati kahe käega alla!