Tulemusstipendium on mitmete tudengite jaoks täiendav lisatasu enda teadmiste ja pingutuste eest, olgu see või väike. Need „õnnetud“ 100 eurot on tudengitele hea võimalus ennast õppima motiveerida ja häid tulemusi saavutada. Tänapäeval selle summaga väga palju endale lubada ei saa, kuid taskurahana boonuseks on see siiski.
Me peame arvestama ju sellega, et meil õpivad erineva sotsiaalse taustaga tudengid, kelle jaoks on ka 50 täiendavat eurot suur raha. Eriti praegusel ajal, kui käsikäes käivad nii majanduslangus, hindade kasv kui ka julgeolekukriis. Sama kehtib ka tööturu kohta, kus konkurents koondamiste tõttu aina tõuseb.
Õpingud on tudengite jaoks väga olulised ning stipendium on üks täiendavatest motivatsioonimeetmetest. Selleta suunavad tudengid enda vaba aega õpingute ja tudengiaktivismi asemel hoopis töölkäimisse, mis mõjutab lõppkokkuvõttes tudengite õpinguid kindlasti halvasti. Tulemusstipendiumi kärpimisega anname tudengitele justkui signaali „saavad ise hakkama, neile pole lisaraha vaja“. Tegelikkuses võib tulemusstipendium olla mõnele tudengile üldse ainus sissetulek.
Riik hoiab kokku arusaadavatel põhjustel, kuid tudengitele suunatud raha peab tudengitele ka jääma. See tähendab seda, et tulemusstipendiumite kaotamisega säästetud raha peab olema suunatud just tudengite arengusse või vajaduspõhise toetuse arendamisse, nagu seda riik soovib. Kuid mitte mujale. Teisisõnu, säästetud võiks raha potentsiaalselt vajaduspõhiseid õppetoetusi veelgi tõsta.
Tähtis on see, et riik peab näitama huvi tudengite ja nende õpingute vastu. Hetkel saavad tudengid vaid sõnumeid selle kohta, et see on nende mure, samas kui riigil on üsna palju võimalusi tudengite toetamiseks. Kas või täiendavate soodustuste loomine ettevõtetele, mis panustavad täiendavalt tudengite arengusse. Kuid tundub, et tegeleme hoopis pidevalt tulekahju kustutamisega, mitte selle ennetamisega.
