- EL pole enam see organisatsioon, millest britid lahkusid.
- Täna on näha Brexiti märkimisväärset majanduslikku mõju.
- Kas me oleme tunnistajaks «üks suurus sobib kõigile» poliitika kokkuvarisemisele?
Kas Euroopa Liit on 21. sajandi impeerium, mis sööb oma liikmesriikide suveräänsust hommikusöögiks? Või on Brexit lihtsalt ühe riigi egoistlik katse nautida Euroopa hüvesid ilma vastutuseta, mis lõppes majandusliku enesetapuga? Brexit on tõstatanud küsimused, millele pole lihtsaid vastuseid, kirjutab London King’s College’i rahvusvaheliste suhete tudeng, kesknoor Sandra Laur.
Ühendkuningriigi otsus Euroopa Liidust lahkuda, tuntud kui Brexit, on olnud üks märkimisväärsemaid poliitilisi ja majanduslikke sündmusi viimastel aastakümnetel. See otsus on mõjutanud nii Ühendkuningriiki kui ka Euroopa Liitu mitmel tasandil alates seadusandlusest kuni majanduslike ja sotsiaalsete aspektideni.
Brexiti mõju ulatust illustreerib fakt, et see on mõjutanud koguni 20 833 seadust, näidates, kui sügavale on EL-i regulatsioonid Ühendkuningriigi õigussüsteemi juurdunud. Hiljutine meeleavaldus, kus ligikaudu 20 000 inimest marssisid Londonis, on taaselustanud arutelu Ühendkuningriigi tuleviku üle Euroopa Liiduga. Üha suurem hulk britte – koguni 62 protsenti vastavalt YouGovi küsitlusele – näevad Brexiti lõpptulemust läbikukkumisena.
Suur immigratsioon vastukarva
Majanduslikud mõjud on valusalt selged – toiduainete hinnad on märkimisväärselt tõusnud, peamiselt tänu täiendavatele kaubandusbarjääridele, mis on kaasa toonud olulise lisakulu. Kui Ühendkuningriik peaks tõepoolest kaaluma naasmist EL-i rüppe, oleks see teekond keeruline ja poliitiliselt plahvatuslik. EL pole enam see organisatsioon, millest britid lahkusid. Ühendus on liikunud edasi, kujundades end ümber ja kohanedes uue geopoliitilise ja majandusliku reaalsusega. Kas Suurbritannial on tulevikus koht Euroopa Liidus, ja mis veelgi olulisem – kas britid üldse tahavad seda teed uuesti käia?
Ühendkuningriigi ja Euroopa Liidu suhted on olnud keerulised alates brittide liitumisest Euroopa Majandusühinguga 1973. aastal. Pärast aastakümneid kasvavat euroskeptitsismi toimus 2016. aasta 23. juunil ajalooline referendum, kus 51,9 protsendi hääletanutest otsustas EList lahkumise kasuks. Järgnes keeruline sündmustejada, mille olulisemateks pöördepunktideks olid Artikkel 50 käivitamine 2017. aasta märtsis, Theresa May tagasiastumine 2019. aasta mais ning Boris Johnsoni juhtimisel sõlmitud lahkumislepe, mis viis UK ametliku EList lahkumiseni 31. jaanuaril 2020.
Ühendkuningriik oli juba varem jäänud kõrvale EL-i projektidest, näiteks ei ühinetud eurotsooniga ega Schengeni alaga, mis näitas riigi ettevaatlikku suhtumist Euroopa integratsiooniprojekti. EL-i liikmelisus on toonud Ühendkuningriigile kaasa mitmeid väljakutseid, mis aitasid kaasa Brexiti-meelsuse kasvule. Kuigi EL on pakkunud palju eeliseid, on mitmed regulatsioonid ja poliitikad tekitanud pingeid Briti ühiskonnas ja majanduses.
Peamised «Suured Narratiivid», millele Brexiti pooldajad toetusid on: Euroopa võlakriis, immigratsiooniküsimused, terrorismioht ja Brüsseli bürokraatia tajutud negatiivset mõju Ühendkuningriigi majandusele. Oluline aspekt oli ka soov säilitada riigi suveräänsus. Üheks peamiseks probleemiks on olnud EL-i ühine põllumajanduspoliitika (ÜPP). Briti põllumajandustootjad on sageli leidnud, et ÜPP ei vasta nende spetsiifilistele vajadustele ja on kohati ebaõiglane.
Näiteks 2015. aastal moodustasid EL-i põllumajandustoetused ligikaudu 55 protsenti Briti farmide sissetulekust, kuid paljud väiksemad tootjad leidsid, et toetuste jaotus soosib suuremaid farme. Lisaks on ÜPP reeglistik olnud kohati liiga jäik, piirates Briti põllumeeste võimalusi reageerida kiiresti kohalikele turutingimustele ja kliimamuutustele.
Teine oluline vastuolu on tekkinud seoses EL-i immigratsioonipoliitikaga. Vastavalt EL-i vaba liikumise põhimõttele kasvas ühendusest pärit immigrantide arv Ühendkuningriigis märkimisväärselt. Statistika näitab, et EL-ist pärit elanike arv Ühendkuningriigis tõusis 2004. aasta 1,1 miljonilt 2016. aastaks 3,3 miljonini. See kiire kasv tekitas paljudes britis muret töö- ja elukohtade ning avalike teenuste pärast.
Jääda või mitte jääda?
2016. aasta referendumi eel läbi viidud küsitlused näitasid, et ligikaudu 48 protsenti britte pidas immigratsiooni üheks peamiseks probleemiks riigis. EL-i finantskriisi ning sellele järgnenud euroala võlakriisi haldamine tõi kaasa märkimisväärseid pingeid ka Ühendkuningriigi ja Euroopa Liidu suhetes. Kuigi Suurbritannia ei kuulunud euroalasse, oli riigil kohustus osaleda mitmetes päästepakettides.
Eriti teravat vastukaja tekitas 2015. aasta Kreeka päästepakett, millesse Ühendkuningriik pidi panustama 3,2 miljardit naela. See süvendas paljude brittide seas veendumust, et EL sunnib neid kandma finantsriske, mis ei ole otseselt seotud nende majandusega, süvendades rahulolematust EL-i liikmesuse suhtes ning andes hoogu euroskeptilistele liikumistele.
Antud näited illustreerivad, kuidas EL-i poliitikad ja regulatsioonid on kohati läinud vastuollu Ühendkuningriigi huvide ja eelistustega. Kuigi EL-i liikmelisus on pakkunud ka palju eeliseid, on need pinged aidanud kaasa Brexiti-meelsuse kasvule ja lõpuks ka otsusele EL-ist lahkuda. Samas on oluline märkida, et paljud nendest probleemidest on keerulised ja mitmetahulised ning EL-ist lahkumine ei ole tingimata neid lahendanud, vaid on toonud kaasa uusi väljakutseid.
Brexiti vastased aga tõid omakorda välja mitmeid argumente EL-is jäämise kasuks. Nende hulgas oli risk jääda kõrvale EL-i otsustusprotsessist, arvestades, et EL oli Ühendkuningriigi suurim ekspordi sihtkoht. Samuti rõhutati EL-i nelja vabaduse – kaupade, teenuste, kapitali ja inimeste vaba liikumise – majanduslikke ja ühiskondlikke eeliseid. Mõlema poole argumentides oli ühine joon: lahkumine EL-ist destabiliseeriks Ühendkuningriigi majandust lühiajaliselt ja muudaks riigi pikas perspektiivis vaesemaks.
Pragmaatilisus vs väärtused
Täna on näha Brexiti märkimisväärset majanduslikku mõju. UK in a Changing Europe mõttekoja hinnangul on Brexit vähendanud Ühendkuningriigi SKP-d 2-4 protsendi võrra 2016. aasta referendumist kuni 2023. aasta juulini. Office for Budget Responsibility prognoosib pikaajalist nelja protsendist SKP langust võrreldes EL-is jäämise stsenaariumiga. Need numbrid näitavad, et Brexiti majanduslik hind on olnud kõrgem, kui paljud pooldajad ennustasid.
Brexiti kogemus illustreerib ilmekalt huvide- ja väärtustepõhise poliitika vahelist pinget tänapäeva demokraatiates. Ühelt poolt oli Brexit ajendatud pragmaatilistest huvidest – soov vähendada immigratsiooni, vabaneda EL-i regulatsioonidest ja saavutada suurem majanduslik iseseisvus. Teisalt peegeldas see sügavamaid väärtuspõhiseid küsimusi nagu rahvuslik identiteet, suveräänsus ja demokraatlik enesemääramine. Väärtuspõhised argumendid (nt «võtame oma riigi tagasi») trumpasid sageli üle huvipõhised kaalutlused (nt majanduslik kasu EL-i ühisturust). See näitab, et poliitilistes otsustes ei mängi rolli üksnes ratsionaalne kulu-tulu analüüs, vaid ka sügavamad emotsionaalsed ja identiteedipõhised faktorid.
Riikide ja poliitikute väljakutseks on leida tasakaal nende kahe lähenemise vahel, arvestades nii pragmaatilisi huve kui ka ühiskonna põhiväärtusi. Ühendkuningriik oleks võinud otsida kompromisse EL-iga enne radikaalset lahkumisotsust, taotledes suuremat paindlikkust immigratsiooniküsimustes ning erandeid teatud regulatsioonidele. Samas on Brexit tõestanud, et riikidel on õigus ja võimalus teha radikaalseid otsuseid oma tuleviku osas, isegi kui need on majanduslikult kulukad.
Mida on Eestil õppida?
Võib-olla on aeg küsida ebamugav küsimus: kas Brexit oli tegelikult Euroopa Liidu läbikukkumine, mitte Ühendkuningriigi oma? EL-i ambitsioon luua üha tihedam liit on paradoksaalselt viinud lõhenemiseni. Kas me oleme tunnistajaks «üks suurus sobib kõigile» poliitika kokkuvarisemisele? Brüsseli tehnokraadid võivad küll unistada üle-euroopalise superriigi loomisest, kuid Brexit näitas, et rahvusriigid ei ole veel ajalukku vajunud. Samas, kas Ühendkuningriik suudab tõestada, et nad on võimelised õitsema väljaspool EL-i või on nad lihtsalt vahetanud ühe bürokraatia teise vastu, seekord ilma hääleõiguseta Brüsselis?
Eestil tasub meeles pidada, et Euroopa Liidu liikmelisus sarnaneb kõrgel köiel kõndimisega – see nõuab pidevat tasakaalu, ettevaatlikku navigeerimist ja valmisolekut ootamatusteks.
Eestil on Brexitist õppida mitu olulist aspekti. Esiteks, olles väikeriik, peab Eesti oskuslikult navigeerima rahvusvahelistes suhetes, säilitades oma huvid ja identiteeti, kuid samal ajal kasutades ära liitude pakutavaid võimalusi. Teiseks, Eesti peaks jätkuvalt panustama EL-i otsustusprotsessidesse, et tagada oma huvide esindatus ja vältida võõrandumist, mis võiks viia euroskeptitsismi kasvuni.
Lõpetuseks, Brexit on olnud Ühendkuningriigile kui elav õppetund sellest, et suveräänsus võib olla kallis luksus. Samas on see Euroopa Liidule valus meeldetuletus – liit, mis ei suuda kohaneda oma liikmete vajadustega, riskib lagunemisega. Eestil tasub meeles pidada, et Euroopa Liidu liikmelisus sarnaneb kõrgel köiel kõndimisega – see nõuab pidevat tasakaalu, ettevaatlikku navigeerimist ja valmisolekut ootamatusteks. Kukkumine köielt võib olla valulik ja pikaajaline ning uuesti ronimiseks võib kuluda aastakümneid. Seega, kui me räägime EL-i tulevikust, peame küsima: kas me ehitame tugevama võrgu või õpetame paremini balansseerima?
