Viimastel aastatel on Eesti poliitiline kultuur muutunud märgatavalt teravamaks ja kohati isegi tänavatasemele laskuvaks. Kui poliitilise debati teravus ja ründav retoorika on saamas uueks normaalsuseks, siis viisakus, eriti oma kolleegide ja naissoost poliitikute suhtes, peaks siiski olema elementaarne miinimum. Selle valguses on eriti tähelepanuväärne sotsiaaldemokraatide kõrvulukustav vaikus olukordades, kus nende positsioon ja varasemad seisukohad nõuaksid selget reaktsiooni.
Sotsiaaldemokraadid on aastaid olnud tuntud kui naiste õiguste ja võrdõiguslikkuse eest seisjad. Just seetõttu on murettekitav näha, et nende ministrid ja poliitikud ei reageeri adekvaatselt olukordades, kus solvatakse avalikult naispoliitikuid või esitatakse sobimatuid kommentaare. Selline käitumine mitte ainult ei vähenda erakonna usaldusväärsust, vaid seab kahtluse alla nende tegeliku pühendumuse oma põhiväärtustele.
Michal on uus Ligi?
Toon siinkohal esile kaks hiljutist näidet, mis illustreerivad praeguse poliitilise kultuuri madalseisu. Esimene juhtum leidis aset eelmisel nädalal Riigikogu infotunnis, kus rahvasaadik Anastassia Kovalenko-Kõlvart (Keskerakond) esitas peaminister Kristen Michalile (Reformierakond) küsimuse Keit Kasemetsa nimetamise kohta riigisekretäri ametisse. Vastamise lõppedes tegi Reformierakonna juht äärmiselt sobimatu kommentaari oma kõrval istuvale taristuministrile Vladimir Svetile (SDE): “Loll on raske olla ikka.”
Kuid hiljuti sobiva tööpakkumise tulemusel endas sotsiaaldemokraatlikud väärtused avastanud minister ei proovinud kuidagi, isegi mitte verbaalselt, juhtida kolleegi tähelepanu sellele, et taoline käitumine ei ole kohane. Vastupidi, irve Sveti habetunud näol reetis, et ta näis olukorda nautivat. Minister, kes esindab erakonda, mille põhimõtete hulka peaks kuuluma selge vastuseis sellisele solvavale, et mitte öelda mõnitavale käitumisele, näis seda hoopis heaks kiitvat ja selles kaudselt osalevat.
Sotside 2012. aastal vastuvõetud manifestis seisab muuhulgas: “Sotsiaaldemokraatia eesmärgiks on ühiskond, mille kõik liikmed, kõik huvirühmad ja kogukonnad peavad üksteisest lugu ja mõistavad teistsuguse emakeele, päritolu, kultuuritausta, usutunnistuse, nahavärvi ja poliitiliste veendumustega, aga ka erinevate elustiilide, vaimuannete ja võimetega inimesi.” Toimuvat jälgides jääb mulje, et manifestist tuleb eelpool olev lõik välja rehitseda, sest see lihtsalt ei kehti enam.
Teise näite sotside hambutusest toon eelmise aasta sügisest, mil riigieelarve arutelu käigus nimetas rahandusminister Jürgen Ligi (jälle Reformierakond) Riigikogu liiget Helle-Moonika Helmet (EKRE) “fossiiliks” ja lisas: “Ma ei viitsi Teile otsa vaadata, Te ei ole ilus ka.” Sellised kommentaarid pole mitte ainult isiklikult solvavad, vaid vähendavad ka kogu poliitilise debati usaldusväärsust ja tähtsust.
Miks sotsid vaikivad?
Küsimusele, miks sellised väljaütlemised on saanud osaks meie poliitilisest kultuurist, on keeruline vastata. Poliitilise kommunikatsiooni teravnemine ja hea maitse piire ületavad repliigid peegeldavad laiemalt ühiskonna polariseerumist ning pingete kasvu. Kui valitsuse liikmed ja juhtpoliitikud ei suuda ise olla eeskujuks elementaarsete viisakusreeglite järgimisel, ei saa ka avalikkuselt oodata konstruktiivse debati väärtustamist.
Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esindajad, kelle põhimõteteks on alati olnud inimväärikuse austamine ja võrdõiguslikkuse edendamine, peaksid kujunenud olukorras selgelt oma seisukohta väljendama. Ministrid, kes vaikides tunnistavad oma kolleegide sobimatut käitumist ning veel enam osalevad selles protsessis, saadavad vaikimisi signaali, et selline käitumine on aktsepteeritav ja kohane. Ja antud olukorrad selgelt illustreerivad nende pühendumust oma ideoloogilistele põhimõtetele.
Poliitilise kultuuri langus on ühiskonnale tervikuna kahjulik. Kui avalik debatt muutub isiklikeks solvanguteks ja ad hominem rünnakuteks, väheneb poliitilise protsessi legitiimsus ning kodanikud võivad tunda võõrandumist poliitikast. See on eriti problemaatiline olukorras, kus inimeste usaldus valitsusse on langemas seoses nende ebakompetentse rahandus- ja majanduspoliitikaga.
