Vaatamata headele edetabelikohtadele küsivad palju poliitikat jälgivad inimesed üha sagedamini, kas Eesti demokraatia hea seis pole mitte statistiline silmamoondus, kirjutab Kesknoorte juhatuse liige Sandra Laur.
Näiteid sellest, kuidas Eestis demokraatiat pidevalt õhemaks lihvitakse, on raske mitte tähele panna. Valitsus kaalub 200-400 tuuliku rajamise nimel planeerimissüsteemi muudatusi, mis võimaldaksid riigil kohalike omavalitsuste otsustusõigusest kas mööda minna või selle neilt «vabatahtlikult» üle võtta. Politsei- ja piirivalveamet on Eesti teedele rajanud kaameravõrgustiku, ilma et neil oleks selleks olnud rahva mandaat. Nursipalu harjutusvälja laiendamine suruti läbi jõupoliitikat rakendades. Rail Balticu trassi kohta on kriitika kestnud aastaid, kuid rahvaküsitlust ei ole kordagi kaalutud.
Valitsus kardab Šveitsi tüüpi otsedemokraatiat ehk rahvahääletusi, pidades kodanikelt arvamuse küsimist pigem takistuseks kui väärtuseks. Riigikogus peaksid rahvasaadikud ideaalis esindama kõigi Eesti piirkondade huve, aga praktikas ei toimu parlamendis isegi mingit arutelu, vaid mitmeid monolooge, mille järel kiidetakse koalitsiooni häältega heaks kõik (enamasti) ministeeriumidest laekunud eelnõud.
Võimuerakondadele ja nende toetajatele – praegu küsitluste järgi umbes 20 protsenti inimestest – on selline olukord kahtlemata meeltmööda. Aga kui suurem osa riigi kodanikke jääb passiivseks pealtvaatajaks, siis kas me saame enam rääkida demokraatlikust riigist de facto?
Demokraatia kärpimine pole omane üksnes Eestile. Ka mujal maailmas seisavad demokraatlikud institutsioonid silmitsi kasvava survega – nii sisemise usalduskriisi kui ka väliste eeskujude tõttu. Mõned analüütikud väidavad, et 21. sajand ongi kujunemas autokraatia ajastuks, viies meid demokraatia kuldajast üha kaugemale.
Kui Hiinas annab kompartei käsu ehitada mitmesaja kilomeetri pikkune raudtee, saab see valmis mõne aastaga, mitte aastakümnetega, nagu juhtuks demokraatlikes süsteemides, kus on vaja läbida kaasamisprotsessid ja kooskõlastused. See paneb paratamatult küsima, kas demokraatlik valitsemine suudab globaalses konkurentsis sammu pidada.
Harvardi majandusteadlane Dani Rodrik on märkinud, et globaliseeruvas maailmas seisavad demokraatlikud riigid fundamentaalse valiku ees, kas piirata demokraatiat efektiivsuse nimel, piirata globaliseerumist demokraatia nimel või loovutada osa suveräänsusest, et globaliseerida demokraatiat. Eesti riigijuhtide sammud näitavad üha selgemalt kaldumist esimese valiku poole – demokraatlikke põhimõtteid ollakse valmis ohverdama kiirema otsustusprotsessi ja majandusliku tõhususe nimel.
Autokraatia ligitõmbavust suurendab ka asjaolu, et seda piirab vähem reegleid ja kontrollimehhanisme. Paljudele riikidele ja nende eliidile tundub ahvatlev ärikeskkond, kus ei nõuta läbipaistvust, ei pea kartma sõltumatut ajakirjandust ega kaasama avalikkust ebamugavatesse otsustesse. Samuti arvatakse, et autokraatlikud süsteemid suudavad paremini hoida strateegilist järjepidevust, sest neid ei mõjuta valimistsüklid ega kõikuv avalik arvamus.
Demokraatiat on ikka peetud legitiimse võimu ainsaks tõeliseks allikas, ent selles peituvad vastuolud pole endiselt lahendust leidnud. 19. sajandil peeti loomulikuks, et hääleõigus sõltub haridusest või varalisest seisundist, sest usuti, et mitte igaüks pole pädev riigiasjades kaasa rääkima. Tänapäeval, mil haridus on laialdane ja eraomand tavaline, on sellist pädevust üha raskem objektiivselt määratleda. Samas on paljudes demokraatlikes süsteemides, näiteks Euroopa Liidus, kujunenud olukord, kus formaalne hääleõigus on universaalne, kuid tegelik otsustusvõim koondub järjest enam ekspertide, ametnike ja tehnokraatide kätte.
Euroopas tunnevad kodanikud üha enam, kuidas poliitilised otsused sünnivad rahvast liiga kaugel, sageli ametkondades või rahvusvahelistes institutsioonides, mille tegevust ei mõjuta ei valimistulemused ega avalik surve. Selline võõrandumine ei jää tagajärgedeta – see toidab usalduskriisi, millest ammutavad jõudu nii revolutsioonilisi muudatusi lubavad liikumised kui ka poliitiline apaatia.
Kuigi autoritaarsed režiimid võivad pealtnäha pakkuda kiiremat ja efektiivsemat juhtimist, näitavad ajaloolised ja empiirilised andmed pigem demokraatlike süsteemide pikaajalist edu. Alates 17. sajandist on kõik maailmapoliitika juhtjõud ja hegemoonid olnud demokraatiad: Holland, Suurbritannia, Ameerika Ühendriigid. Autoritaarsed riigid, nagu Napoleoni Prantsusmaa, Hitleri Saksamaa või Nõukogude Liit, on neid küll ajutiselt ohustanud, kuid ükski neist pole suutnud püsivalt maailmakorda juhtida ega oma positsiooni kindlustada.
Uuringud kinnitavad sama mustrit: alates 1815. aastast on demokraatlikud riigid võitnud 76 protsenti sõdadest, milles nad on osalenud. Autoritaarsed riigid on edukad olnud vaid 46 protsendil juhtudest. See vahe ei ole juhuslik, vaid peegeldab valitsemisviiside süsteemset erinevust. Autoritaarses süsteemis võivad näiliselt sirgjoonelised otsused osutuda pikemas plaanis kahjulikuks. Demokraatias sünnivad otsused aeglaselt, kuid need põhinevad informatsioonil, läbipaistvusel ja mitmekesistel vaatenurkadel.
Tihti heidetakse ette, et demokraatia pole suutnud ära hoida suuri eksimusi: majanduskriise, valesid sõjalisi otsuseid, poliitilist polariseerumist. Kuid demokraatia väärtus ei seisne eksimatuses. Selle suurim tugevus on kohanemisvõime – võimalus avaliku arutelu kaudu vigu tunnistada, neid parandada ja kollektiivsest kogemusest õppida. Edu ei mõõdeta ainult jõukuses või efektiivsuses, vaid võimes seada ühiseid eesmärke ja neid muutuvates oludes korrigeerida. Just see enesekriitiline ja reflektiivne loomus eristab demokraatlikku süsteemi autoritaarsest mudelist, kus eksimused kipuvad korduma, sest neid ei tohi tunnistada.
Demokraatia ei ole mugavuse ega kiiruse, vaid legitiimsuse ja ühiskondliku sidususe instrument. Kui loobume kodanike ja kohalike kogukondade kaasamisest otsustusprotsessi, riskime nii otsuste kvaliteedi kui ka rahva üleüldise võõrandumisega oma riigist. Eesti on põhiseaduse järgi demokraatlik riik, kus kõrgeim võim on rahvas. On meie kui kodanike valik, kas see põhimõte kehtib ainult paberil või hakkame senisest jõulisemalt nõudma selle printsiibi rakendamist ka igapäevases riigivalitsemises.
