Otsene mandaat annaks riigipeale kolm kriitiliselt olulist tööriista.
Täna meenutab Eesti poliitiline maastik tardunud teatrilava, kus dekoratsioonid ei vasta ammu enam stsenaariumile. Oleme silmitsi nähtusega, mida politoloogias nimetatakse esinduskriisiks, kuid tegelikkuses kõlab see palju karmimalt – otsustusõiguse usurpeerimine valitsuse poolt, mille taga seisab vähem kui 15-16% elanikkonnast. Noorena ei näe ma selles lihtsalt „ebaõnnestunud poliitilist tsüklit“, vaid sügavat pidurite ja tasakaalude süsteemi allakäiku.
Institutsionaalne tühjus
Eesti parlamentaarse mudeli tuum seisneb selles, et valitsus ammutab oma legitiimsuse riigikogu usaldusest. Aga mis juhtub siis, kui parlament ise muutub koalitsioonidistsipliini „suletud klubiks“? Täna näeme, kuidas valitsevad parteid Reformierakond ja Eesti 200, omades minimaalset valijamandaati, toodavad seadusi, mis eiravad valdava enamuse tahet.
Õiguskantsler Ülle Madise on osutanud ohtlikule tendentsile, kus riigikogu delegeerib sisuliselt oma võimu valitsusele ja ministeeriumidele, võttes vastu nn raamseadusi, mille sisu kirjutavad ametnikud oma äranägemise järgi. Kui 100 000 inimest allkirjastab rahvaalgatust toiduainete käibemaksu vähendamise poolt ja võim vastab sellele vaid kuiva statistikaga, on selge, et tagasisidemehhanism on katki.
Meie võimuarhitektuuris on presidendi ülesanne olla tasakaalustaja. Kuid viimasel ajal oleme näinud selle rolli piire. Alar Karis püüdis „pidurit tõmmata“, saates tagasi vaieldavaid seadusi, näiteks kirikute ja koguduste seaduse või töölepinguseaduse muudatused, viidates seaduse menetlemisel tekkinud põhiseaduslikele probleemidele. Ent praeguses süsteemis on presidendi veto vaid ajutine edasilükkamine. Parlament võib sama teksti uuesti vastu võtta ning riigipeale jääb vaid tee riigikohtusse.
Probleem on selles, et Eesti president on täna kulissidetaguste kokkulepete tulemus just nende samade parteide vahel, kelle reitingud jäävad statistilise vea piiridesse. Tal puudub isiklik rahva mandaat, mis võimaldaks tal riiklike kriiside ajal jõupositsioonilt tegutseda.
Lahendus, millest on ajalooliselt palju räägitud, kuid kunagi kuhugile jõutud – üleminek presidendi otsevalimistele. See ei ole populism, vaid katse päästa demokraatia iseenda eest.
Otsene mandaat annaks riigipeale kolm kriitiliselt olulist tööriista. Esiteks, moraalne legitiimsus. President, kelle poolt on hääletanud sajad tuhanded kodanikud, saab pidada dialoogi valitsusega mitte kui määratu, vaid kui rahva tahte esindaja.
Soome ja Leedu eeskujuks
Teiseks, tal tekib tegelik vetoõigus. Leedu ja Soome kogemus näitab, et parlamentaarsetes vabariikides suudab otsevalitud president edukalt konflikte tasakaalustada ega lase kujuneda „maksudiktaadil“. Ja kolmandaks, olukordades, kus valitsus kaotab 80% elanikkonna toetuse, peab rahva mandaadiga presidendil olema laiendatud volitused konsultatsioonide algatamiseks või isegi parlamendi laialisaatmiseks ehk poliitilise arbitraaži funktsioon.
Me ei saa lubada, et riik muutub „ennetavaks masinaks“, mis kogub andmeid ja makse inimest arvestamata. Pidurite ja tasakaalude süsteem peab toimima mitte ainult paberil, vaid ka päriselus.
Minu jaoks ei ole see teema pelgalt põhiseaduslik vaidlus või poliittehniline küsimus. See puudutab usaldust ja vastutust. Ka rahvaalgatus presidendi otsevalimiste toetuseks on minu jaoks eelkõige märk sellest, et paljud inimesed tunnevad end praegusest korrast kõrvale jäetuna ja soovivad olla otsustusprotsessides rohkem kaasatud. Noorena tahan uskuda, et minu tulevikus tehakse otsuseid läbipaistvamalt ja ausamalt, nii et sarnased olukorrad ei muutuks korduvaks mustriks. Ma ei soovi elada riigis, kus olulised valikud sünnivad kinniste uste taga, vaid sellises, kus rahva häält on päriselt arvesse võetud.
