Jaanuarikuu elektriarved tabasid Eesti noori ja peresid nagu ootamatu rusikalöök. Üks kuu võib paljudele tähendada seda, et kommunaalkulud ületavad toidueelarve või õppelaenumakse. Pered peavad otsustama, kuidas katta kõik püsikulud: toidu, üüri, transpordi ja elektri. See ei ole pelgalt hinnatõus, see on süsteemne probleem, mille eest vastutab valitsus, kirjutab Keskerakonna noortekogu esimees Dmitriy Fadin.
Praegune valitsuse hoiak, mille järgi elektrihinnad on «turu paratamatus», ei peegelda reaalsust. See ei kaitse neid, kes juba praegu iga euro eest võitlevad, ning jätab noored ja pered olukorda, kus igakuine toimetulek on ebakindel ja prognoosimatu. Ebastabiilne energiapoliitika ei ole mitte ainult majanduslik küsimus, vaid õiguslik ja sotsiaalne kriis, mis lööb kõige valusamalt neid, kes on majanduslikult haavatavamad.
Poliitiline vastutus ja riigi kohustus
Noored, kes alles alustavad oma karjääri või õpinguid, seisavad silmitsi reaalsete igapäevaste väljakutsetega. Mitmesajaeurone elektriarve võib tähendada otsest makseraskust, kus igakuise eelarve plaanimine muutub võimatuks. Kuidas võtta kodulaenu, kui ei tea, kas järgmise kuu arve ei hüppa mitmekordselt? Kuidas plaanida iseseisvat elu, kui elementaarsete teenuste hinnad on ettearvamatud?
Lisaks puudub paljudel noortel võimalus energiatõhususse investeerida – nad elavad üürikorterites, kus kütte- ja elektrihinna kontroll on piiratud. See muudab nad süsteemi kõige haavatavamaks lüliks. See ei ole abstraktne majandusnäitaja. See on reaalne igapäevaelu kriis, mis mõjutab noorte toimetulekut ja tulevikuvõimalusi.
Kõrgepalgalised pered võivad hinnahüpet eirata, samas kui väiksema sissetulekuga pered satuvad hetkega kriisiolukorda.
Elektrihinna hüpe ei ohusta üksnes noori, see lööb otse peresid. Peredel, kes juba elavad palgapäevast palgapäevani, ei ole võimalik arvestada ootamatute ja järskude kuludega. Üürikorterites või väikeelamutes elavad pered ei saa sageli valida odavamat paketti ega investeerida energiatõhususse. Paljud pered peavad kärpima oma plaanitud kulusid näiteks toidu, hariduse või laste huvitegevuse arvelt.
Selline ebakindlus ei mõjuta kõiki võrdselt. Kõrgepalgalised pered võivad hinnahüpet eirata, samas kui väiksema sissetulekuga pered satuvad hetkega kriisiolukorda. See suurendab sotsiaalset ebavõrdsust ja kasvatab lõhet ühiskonnas. Kui valitsus jätkab «turu paratamatuse» narratiivi, jättes inimesed enda hooleks, ei ole see mitte ainult ebaõiglane, see on poliitiline otsus, mis suurendab ühiskondlikku pinget ja usaldamatust.
Turg ei ole eesmärk omaette
Keskerakond ja mitmed opositsioonierakonnad on toonud selgelt välja, et valitsuse seni esitletud lahendused ei aita inimestel kriisi üle elada. Avalikest kirjadest ja sõnumitest selgub, et on vaja kiiret ja konkreetset sekkumist.
Kehtestada ajutine hinnalagi elektrile.
Langetada käibemaks kriisiperioodiks.
Tagada otsetoetused sotsiaalselt haavatavatele rühmadele, sealhulgas noortele ja peredele.
Ajutised hinnapiirid ja sihttoetused ei ole populism, need on hädavajalikud kriisimeetmed, mis annavad inimestele hingamisruumi ja kaitse igapäevases toimetulekus. Kui valitsus suutis pandeemia ajal toetada ettevõtteid, peab ta sekkuma ka nüüd, kui surve on kodudel, noortel ja peredel. Küsimus ei ole selles, kas see on võimalik – küsimus on selles, kas valitsus tahab.
Turumehhanism ei toimi inimestega. Argumendid turu efektiivsuse ja konkurentsi kohta ei kehti olukorras, kus hinnad muutuvad ettearvamatult ja löövad kõige valusamalt neid, kes ei saa oma kulusid lihtsalt ümber korraldada. Turg ei ole eesmärk omaette, riigi ülesanne on tagada elementaarne kindlustunne ja kaitsta inimesi olukorras, kus turumehhanismid põhjustavad sotsiaalset kahju.
Kui riik jätab inimesed turu kõikumise pantvangiks, ei ole see mitte ainult majanduslik, vaid ka poliitiline ja moraalne läbikukkumine. Noored ja pered tunnetavad seda iga päev – igakuine elektriarve ei ole abstraktne number, sellel on otsene mõju toidule, õppimisele, laste tegevustele ja igapäevaelule.
Kui riik jätab inimesed turu kõikumise pantvangiks, ei ole see mitte ainult majanduslik, vaid ka poliitiline ja moraalne läbikukkumine.
Tegelikult ei ole vaja pidevaid ajutisi toetusi. Oodatakse stabiilset, läbipaistvat ja õiglast energiapoliitikat, mis arvestab inimeste tegelikku toimetulekut ja annab kindlustunde tulevikuks.
Elektriarvete kriis ei ole ainult majandusnäitaja, see on usalduskriis. Kui valitsus ei suuda tagada elementaarset kindlustunnet, kaotavad inimesed usu, et süsteem töötab nende heaks. See puudutab igat noort, igat peret ja kodu. Valitsus peab tegutsema nüüd, mitte homme – mitte teoreetiliselt, vaid kohe, et tagada inimestele elementaarne kindlustunne ja õiglane tulevik.
Kriis ei oota, miks peaks valitsus ootama?
Riik, kes ei kaitse oma kõige haavatavamaid, annab signaali: poliitika ei ole enam inimeste teenimine, vaid abstraktsete eesmärkide saavutamine inimeste arvelt. See ei ole aktsepteeritav, see ei ole õiglane ja see ei ole Eesti inimeste vääriline.
Elektriarvete kriis ei ole paratamatus. See on poliitiliste valikute, ideoloogia ja valitsuse tegevusetuse otsene tagajärg. Iga päev, mil riik ei sekku, maksavad noored ja pered selle hinna reaalsete kannatuste kaudu.
On aeg lõpetada poliitiline sõnavaht ja hakata tegutsema: kehtestada hinnapiirid, sihttoetused, maksuleevendused ning võtta kasutusele kõik vajalikud meetmed, et meie inimesed saaksid elada kindluse ja turvatundega.
