Paar päeva tagasi ilmus Õhtulehes uudis karistusest loomatapjale, kes peksis koera nimega Sämmi rehaga ja tulistas teda pähe, tappes ta. Selle tulemusena sai koeratapja karistuseks vaid tingimisi rahatrahvi ja seda mitte tapmise enda, vaid relva ebaseadusliku omamise eest. Absoluutne ebaõiglus – miks saavad loomapiinajad nii leebeid karistusi?
Kui vaadata kohtupraktikat, võib näha suhteliselt uut kohtuotsust loomade julma kohtlemise osas. Otsuse teksti järgi viskas mees kassi neljanda korruse aknast alla ning pärast seda oli lemmiku koht prügikastis. Millise lõpliku karistuse ta sai? Kuna kohtuasi lahendati lühimenetluses, sai mees vaid 2 kuud ja 20 päeva tingimisi vangistust. Kas see karistus on proportsionaalne kuriteo raskusastmega? Ilmselgelt mitte.
Sarnaseid juhtumeid esineb Eesti õigusruumis palju ning loomade julma kohtlemise juhtumite arv ainult kasvab. Pealegi on mõnede juhtumite julmuse tase lihtsalt šokeeriv. Sel kevadel tegutses Mustamäel noor loomapiinaja, kes naelutas oravaid, jäneseid ja rotte pinkide ning puude külge. Et mõista kogu olukorra keerukust, pole ta veel karistatud, teda intervjueerivad uudisteportaalid, ta on endiselt meie ühiskonnas ega tunne oma karistuse pärast üldse muret. Ja on selge, miks ta ei muretse. Maksimaalsed karistused loomade julma kohtlemise eest on äärmiselt madalad.
Loomapiinajaid ja tapjaid süüdistatakse karistusseadustiku paragrahvi 264 alusel. Mis võiks neid Eestis ees oodata? Maksimaalselt üks aasta vangistust! Pealegi, kui vaadata kohtupraktikat, siis loomatapjad ja loomapiinajad saavad reaalse vanglakaristuse väga harva – tavaliselt saavad nad rahatrahvi või tingimisi vangistuse. Seetõttu tunnevad nad end absoluutselt karistamatutena, kuigi panid toime sotsiaalselt äärmiselt ohtliku kuriteo.
Võrdluseks võib vaadata karistusi süstemaatilise pisivarguse eest. Üldjuhul karistatakse iga süstemaatilise pisivarguse episoodi eest 2 kuu pikkuse vangistusega. Ja mis me näeme – kolm purki õlut varastades on karistus kuus kuud vangistust ning pekstes koera rehaga ja tulistades teda, on karistuseks tingimisi vangistus ja trahv. Kas see on õiglane lähenemine, on muidugi retooriline küsimus.
On selge, et karistuse eesmärk ei peaks olema karistamine, vaid isiku mõjutamine ja selle kaudu õiguskuulekale eluviisile suunamine. Olukorras, kus inimene ei saa oma sotsiaalselt äärmiselt ohtliku teo eest karistuseks absoluutselt mitte midagi, on aga võimatu teda ka õiguskuulekale käitumisele suunata.
Miks on loomade julmus sotsiaalselt äärmiselt ohtlik kuritegu? Fakt on see, et paljud sarimõrvarid alustasid oma „karjääri“ loomadega. Ja kui loomade piinajad ja tapjad tunnevad oma karistamatust, siis on aja küsimus, millal nad hakkavad sooritama isikuvastaseid kuritegusid.
Vaatamata sellele, et loomi loetakse Eesti seadusandluses asjadeks, tasub tunnistada, et ka nemad on elusolendid. Nad tunnevad valu nagu meiegi. Seega, et loomadel oleksid ka vähemalt mingid õigused, et neid väärkohelnuid saaks kaitsta, on vaja karmistada loomapiinajate ja loomatapjate karistusi.
