Lendavad droonid, kõrgharidus ja kriisideks valmisolek on tänavu vaieldamatult kolm kõige populaarsemat ja ärevamat teemat, mida arutatakse nii köögilaua taga kui riigikogu saalis. Droonid on päevakorral, sest need on saanud meie julgeolekuöös peategelasteks – nähtamatuteks külalisteks, kes ei lase inimestel rahulikult magada.
Kõrgharidus on Eestis alati olnud püha lehm: ilma diplomita justkui „ei tehta karjääri“. Kriisivalmidusest räägitakse sama palju kui droonidest, sest iga nädal toob uue meeldetuletuse, et maailm ei muutu stabiilsemaks.
Aga siin tekib õigustatud küsimus: miks need kolm teemat üldse ühes lauses kõlavad? Mis neid omavahel seob?
Põhjus on tegelikult väga lihtne – meil on tekkinud ohtlik lõhe selle vahel, mida me arvame, et ühiskond vajab, ja selle vahel, mida kriisideks valmis Eesti päriselt vajab. Ning just siin peabki ärkama kutsehariduse tiiger.
Liiga kaua puuris istunud tiiger
Viimase 30 aasta jooksul oleme rääkinud päris palju tiigritest, kuid mitte tavalistest tiigritest, vaid digi- ja tehisintellekti tiigritest. Üks neist on lausa toonud Eestile rahvusvahelist digiriigi mainet, mis meiega siiani käsikäes käib. Teine tiiger on aga alles oma elutsükli alguses. Samas kõik ka teavad, et tiiger ei pea olema ainult tark, vaid ka füüsiliselt tugev. Eesti puhul see tasakaal kahjuks puudub.
Nii on viimaste kümnendite jooksul olnud arusaam, et iga hinna eest tuleb minna saama kõrgharidust ning mitte mingil juhul kutseharidust. Nii ongi tekkinud üsna ebatavaline olukord, kus räägitakse palju kriisivalmiduse strateegiatest, plaanidest ja kriisivarudest, kuid pime nurka (blind spot1) on jäänud inimeste reaalne valmidus selleks, kui tuleb midagi käsitsi parandada või luua. Seda kinnitab ka tööturg, kus tööjõupuudus on kõige suurem just oskustööliste seas nagu keevitajad, elektrikud, mehaanikud, hooldustehnikud jt.
Kriisid aga ei küsi strateegiat. Kriisid küsivad oskust ja reaalset valmidust. Seega kukkunud drooni juurde kutsutakse inimene, kellel on olemas tehniline teadmine droonidest. Kui elekter läheb mingil põhjusel ära, kutsutakse kohale elektrik, mitte strateeg.
Kriisiks valmistudes ei saa me keskenduda ainult varudele, sireenidele ja strateegiatele. Me peame rääkima inimestest, kes oskavad midagi kätega teha. Kuigi kogu haridussüsteemi ei saa kiiresti ümber kujundada, on võimalus seda täiendada praktiliste ainete ja täiendkoolitustega.
Üks näide on drooniõpe koolides – noortele tuleb anda võimalus õppida droonidega käitumist ja nende juhtimist. Nagu autokool annab arusaama, kuidas auto teatud olukordades käitub, annab drooniõpe arusaama tehnoloogiast, mis on tänapäeva kriisides üha olulisem.
Kool on koht, kus pannakse alus oskustele, mida ühiskond tulevikus vajab.
Tugevdame kutsehariduse mainet
Tulles tagasi meie tiigri „päästmisele“ peame vaatama olukorrale teise nurga alt.
Esiteks – peame tõstma kutsehariduse mainet, mitte ainult rahastust. Prestiiž on tegelikult see, mis noori kõige rohkem motiveerib.
Teiseks – siduda kutseharidus riigi kriisivõimekusega. Kui palju meil on võimekust midagi parandada, kui tekivad massilised rikked, siis vastus sõltub otseselt kutsehariduse tugevusest.
Kolmandaks – tuleb vaadata probleemile laiemalt. Kui me seda ei tee, siis ei ole küsimus enam selles, kas meil on kriisideks piisavalt käsi. Küsimus on selles, kas meil on üldse käsi, millele loota.
Allikad:
[1] Avalikus halduses kasutatav termin „blind spot“ ehk pimeala on nähtus, kus otsustajad ei märka või ei tunnista probleemi, mis on tegelikult juba ammu olemas ja mõjutab süsteemi toimimist. See ei ole teadlik ignoreerimine, vaid harjumusest, hoiakutest või mugavusest tekkinud vaateväli, kuhu lihtsalt ei vaadata.