Maailmas, kus nutiseadmed on juba ammu muutunud igapäevaelu lahutamatuks osaks ja oluliseks teadmiste omandamise tööriistaks, tekitab nende kasutamise piiramine põhikoolides rohkem küsimusi kui vastuseid, kirjutab Keskerakonna noortekogu aseesimees Mark Jefimov.
Tervise- ja tööminister Riina Sikkut (Sotsiaaldemokraatlik Erakond) on teinud ettepaneku piirata nutitelefonide kasutamist alates järgmisest õppeaastast Eesti põhikoolides. Samal ajal teatab haridus- ja teadusminister Kristina Kallas (Eesti 200), et seda küsimust pole veel valitsuses arutatud ning lõplikku otsust pole tehtud. Minister Sikkut loodab oma avaldusega ilmselgelt juhtida tähelepanu kõrvale maksutõusudelt ja tuleva aasta riigieelarvega seotud probleemidelt ning loodab upitada sotside langevat reitingut. Jätame aga poliitilise vaatenurga ja ministrite järjekordse arveteklaarimise kõrvale ja analüüsime, kuidas see otsus mõjutaks õpilasi.
Piirangud annavad vastupidise efekti
Esiteks, kuigi nutiseadmest ilmajätmine ei suuda lapse psüühikat hävitada, on oluline arvestada konteksti. Tänapäeva maailmas on nutitelefon enamikul ajast inimese käes. Mida nad seal teevad, on juba omaette teema. Kuid fakt jääb faktiks – nutiseadmed on muutunud meie elu osaks. Kui need veenvate põhjenduseta ära võtta, saadab see lastele sõnumi, et täiskasvanud võivad midagi niisama oma suva järgi keelata. Lapsed tunnevad, et võimsad täiskasvanud võtavad taas nende üle võimust, piirates nende vabadust. Minister väidab, et see on õpilaste huvides, kuid sellised keelud ei tule kasuks. Ajalugu on näidanud, et piirangud, olgu need raamatutele Nõukogude Liidus või tänapäeval nutiseadmetele, ei too kunagi positiivseid tulemusi.
Teiseks, kool on mõeldud selleks, et õpetada lapsi maailma tundma, ja nutiseade on üks tänapäevaseid vahendeid selleks. See on noorte elu lahutamatu osa, sõltumata sellest, kuidas me sellesse suhtume. Kus siis veel õppida nutitelefoniga õigesti ümber käima, kui mitte koolis? Pealegi toob rangete keeldude kehtestamine paratamatult kaasa «keelatud vilja» efekti, suurendades soovi reegleid rikkuda. Siit tuleneb probleem: kui nutiseadet nähakse kui midagi keelatut ja ainult kahjulikku, muutub ka suhtumine selle kasutamisse vastavalt.
Kolmandaks, laste «distsiplineerimine» keeldude abil on küsitav plaan. Distsipliin eeldab sundi, kuid kool ei ole vangla ega sõjavägi. See on koht, kus lapsed õpivad ja arenevad, veetes seal märkimisväärse osa oma ajast. Tõeline distsipliin on tulemus pühendunud ja kvaliteetsest õpetamisest, mitte välisest piirangust. Nutiseadmete keeld iseenesest ei lahenda klassis korda. Tuletame meelde, kuidas oli varem: isegi ilma telefonideta õpilased hajusid mõttelt, tegid pahandusi ja leidsid viise, kuidas igavatest tundidest kõrvale hiilida. Kui tund on igav, kaotab laps tähelepanu ka siis, kui tal pole telefoni käepärast – ta leiab mõne muu viisi end häirida.
Nutidieet täidab tualetid
Loomulikult toetan lähenemist, et vahetundide ajal viibiksid õpilased võimalikult palju värskes õhus või mängiksid võimlas palli, kuid ma kahtlen, kas nutikeeld meid soovitud eesmärgile lähemale viib. Lapsed on nutikad ja nende fantaasial pole piire. Kujutan ette, kuidas keelu rakendamisel tualetid nutidieedil olevate noortega täituvad. See on ainult üks võimalik tagajärg.
Ja lõpuks, nutiseadmed on tänapäeva lahutamatu osa ning kui tunnid on igavad ja ebaolulised, on õpilastel loomulik kalduvus telefonidele üle minna. Nad tunnevad, et õpetatav materjal pole nende jaoks väärtuslik. Kuid nutitelefone saab tõhusalt integreerida haridusprotsessi. Näiteks muuta tunnid nii huvitavaks, et lapsed pöörduvad ise telefonidest eemale või kasutada nutitelefone tundide läbiviimisel, muutes need õppeprotsessi osaks. Nutikalt lähenedes ei ole nutiseadmed mitte takistuseks, vaid võivad aidata materjali omandada, muutudes oluliseks hariduse osaks. Põhikooli pidaja on kohalik omavalitsus ja jätame neile otsustusvabaduse, kuidas igapäevaelu korraldada.
