- Ühendkuningriik püüdis meeleheitlikult läbirääkida EL-iga paremate tingimuste saavutamiseks.
- Sellist iseseisvuse egiidi all eldoraado otsimist võiks kutsuda nostalgiliseks suveräänsuseks.
- Pärast Brexitit on liikmesriigid mõistnud, et parem on valida ise menüüst, kui olla menüüs valikus.
16. sajandi levis kulutulena legend kuskil Lõuna-Ameerika vihmametsas asuvast kuldsest linnast nimega El Dorado. Nii mitmedki rikkuse lootusest maadeavastajad püüdsid aastaid seda kuldlinna leida, kuid nii mõnigi pidi oma elu selleks ohverdama. Nagu müütidel ikka, siis need on purustamiseks loodud. Tänapäeval on kulla otsimisest loobutud ja otsitakse «vana head suveräänsust, kontrolli ja iseseisvust», kirjutab kesknoor ja Tartu Ülikooli rahvusvaheliste suhete magistrant Markus Meier.
Mõni päev tagasi anti Postimehe arvamusveergudel mõista, kuidas Brexit on tõstatanud keerulisi küsimusi lihtsate vastusteta. Tõsi, nagu iga poliitilise analüüsiga, ei saa ka siin olla mustvalgeid vastuseid. Küll aga saab öelda, et britid on ränka hinda selle eest pidanud tasuma nii majanduses kui ka positsiooniga maailmaareenil. Samal ajal on EL suutnud kohaneda lahutusvaludega.
Usk Euroopa Liitu sõltub suuresti sisepoliitikast
Meeldetuletuseks tasub lahata selle 2016. aastal toimunud monumentaalse sündmuse tausta. Juba 2012. aastal konservatiivist peaminister David Cameron mängis mõttega korraldada referendum Ühendkuningriigi liikmelisuse üle Euroopa Liidus eesmärgiga rahustada maha oma partei euroskeptiline tiib ja kärpida populaarsust kogunud parempopulistliku UKIPi edukust. Muidugi euroskeptikud on vastu vaielnud sellele põhjusele, sest kuus kuud enne referendumit oli avalikkuse jaoks olulisemad teemad kaitsepoliitika, välispoliitika, terrorism, immigratsioon.[MM1] Teemad, kus on kõige lihtsam süüdistada Euroopa Liitu.
Siiski näpuga nii otse näidata ei saanud, sest samas küsitluses peeti Euroopa Liitu kui eraldi võetuna kõige olulisemaks teemaks vaid ühe protsendi vastajate poolt.[MM2] Küsitavad olid ka püüdlused siduda olulised teemad Euroopa Liiduga, sest seal oli kas jagatud kompetents ÜK ja EL-i vahel või oli jäetud poliitika otsustusõiguse jämedam ots liikmesriigile endale.
Teine ära unustatud moment on, kuidas Ühendkuningriik püüdis meeleheitlikult läbirääkida EL-iga paremate tingimuste saavutamiseks. Euroopa Liit oligi nõus andma brittidele eristaatuse, aga ainult juhul kui referendumi tulemusel oleks tähendanud liidu liikmesriigiks jäämist. Paraku ka välja kaubeldud lepe ei suutnud avalikkust piisavalt veenda EL-i kasus.
Toonane valitsuse varakantsler ja Cameroni paremkäsi George Osborne on hiljem tunnistanud, kuidas tõsimeeli Cameroni tagatoas kaaluti kampaania viimastel momentidel Angela Merkeli juurde minekut ja sisuliselt anuda viimaselt vastutulekut vaba liikumise ja immigratsiooni küsimuses. Viimases kokkuleppeta jäämist peab Osborne ka põhjuseks, miks EL-i pooldajad referendumi kaotasid. Tõepoolest, suveräänsus teemal jäidki veenvamaks lahkujad.
Nostalgiline suveräänus on petlik
Tulles nüüd tagasi tänapäeva, siis tasub analüüsida, kas britid said kaua igatsetud suveräänsuse ja väärikuse tagasi ning kas lahkumine EList oli ka parim võimalik viis selleks. Esimese küsimuse puhul saab öelda, et lõpptulemusega polnud keegi rahul. Need, kes tahtsid liitu jääda, pidid alla neelama vastaspoole võidu. Teised, nn hard-brexiteerid, jällegi pidasid lõpplahendust liialt pehmeks, euroskeptikute vapilooma Nigel Farage-i sõnul lausa ebaõnnestumine.
Hea näide ongi sellest immigratsiooni küsimus. Retoorilisest on võimalik lisada võrdusmärk immigratsiooni ja suveräänsuse vahele, sest EL-i üks põhivabadustest on inimeste vaba liikumine ja kui Ühendkuningriik ei oma kontrolli riiki sisenejate üle, siis ka suveräänsust ennast pole sisuliselt olemas.
Kaunis loosung, mis pole neli aastat pärast lahkumise jõustumist reaalsuseks saanud. Sisserännanute hulk saavutas ÜK-s oma tipu 2022. aastal, ületades ka praegu EL-i aegseid tasemeid. «Kontrolli tagasi võtmise» lubadusega on sisuliselt petetud brittide ootust. Lisaks EL-ist pärit sisserändajad on suuresti asendunud kolmandatest riikidest pärit immigrantidega, mis on tähendanud suuremaid väljakutseid integratsiooni küsimustes.
Suutmatus kehtestada täielikult iseseisvat suveräänsust käib käsikäes endise impeeriumi mõju langemisega. Hiljuti pidid briti valitsus tagastama Mauritiusele Chagose saarestik, seda eeskätt USA soovil. Tugev erisuhe pikaajalise liitlasega kaalub tõepoolest üles rahvusliku eneseuhkuse ja ka teadmatuse, sest India ookeanis asuv väiksed täpid vaevalt Liverpooli elanike peast on läbi käinud.
Sama valitsejate vastutuse loogika saab rakendada ka Brexiti-eelsesse aega. 2010. aastal rakendasid konservatiivide ja liberaaldemokraatide valitsuskoalitsioon enneolematuid kasinuspoliitika meetmeid, mis kärpisid eeskätt neid avalikke teenuseid, millest sõltusid suuresti hilisemad Brexiti toetajad. Mida külvad, seda lõikad. Eriti, kui istuda oksal, mida ise saagida.
Seega, kui isegi riik võitleb omale paberil suverräänsuse välja laskudes sisepoliitilisse lõksu ja lõpuks lõhkudes sellega oma rahvusvahelist positsiooni, siis ei tähenda see automaatselt selle saavutamist päris elus. Sellist iseseisvuse egiidi all eldoraado otsimist võiks kutsuda nostalgiliseks suveräänsuseks, kus muutunud maailmas üks pikaajaline liberaalne demokraatia ei ole võimeline vanade reeglitega tänapäeval mõjus olema.
Õppetunnid Eestile
Eestil jääb vaid küsida, kuidas leida tasakaal tänapäevase suveräänsuse ja süvenenud integratsiooni vahel. Vastuse leiab võõrapärasest mõistest subsidiaarsus, mis seati juba 1992. aasta Maastrichti leppega paika. See tähendab, et kõik otsused tehakse kodanikule kõige lähemal tasandil ning EL-i sekkumine on õigustatud juhul, kui seda riigis ei suudeta ellu viia.
Lihtsamalt öeldes, kui EL tasemel lepitakse kokku, et kõik liikmesriigid saavad ülikonna, siis iga riik saab valida omale sobiva kanga, määrata sobilikud mõõdud. Sestap pole see kunagi olnud mõistetav kiirmoena toodetud «üks suurus sobib kõigile» poliitikana. See printsiip kehtib tänani Euroopa Liidu lepingus ja pole märki, et keegi sooviks sellest sisuliselt loobuda.
Küsimus kokkuvõttes taandub ikka valitsusvaheliste institutsioonide koostöö peale, näiteks Euroopa Ülemkogus ja Euroopa Liidu Nõukogus. Kui meie Eesti esindajad suudavad õigel ajal näha ohte, mis meie riiklikke huve riivaks, siis suudame ka neid vajadusel peatada. Veidral kombel on euroskeptikud need, kes on valmis koheselt abstraktselt Brüsseli diktaati süüdistama, mitte nõudma riigi sisekaemust.
Kuigi ehk brittide hoiataval näitel peaks just pigem pilgud pöörama sisepoliitika peale, sest see on sisendiks riikide vahelisele koostööle. Kui riigi majandus kiratseb ja samaaegselt on poliitiline temperatuur aetud lakke, siis on lihtsam erinevatel äärmustel populaarsust koguda. Nii tekib ka oht, kus usk Euroopa ühisprojekti lööb kõikuma.
Euroopameelsus teeb renessanssi
Kindluse EL-si säilitamiseks on saanud kohati uue pöörde pärast Euroopa Parlamendi, Prantsusmaa ja Saksamaa liidumaade valimisi, kus äärmuslased on teinud tugevaid tulemusi. See on mõjunud äratuskellana senistele Euroopa integratsiooni meelsetele parteidele. Esiti Poola peaministri ja endise Euroopa Ülemkogu eesistuja eestvedamisel jõudsid liikmesriikide valitsusjuhid harjumatult kiiresti kokkuleppele rändereeglite karmistamises, sealhulgas olid päri ka liberaalide ja sotsiaaldemokraatide juhitud riigid.
See on vaid üks lugu seeriast, kuidas 2004. aastal liitunud riigid on ennast lõpuks tõestanud Euroopa pere liikmetena. Nii näitab ka Euroopa Komisjoni ametikohtade jaotus, kus eeskätt idaeurooplased kannavad vastutust sügavamat integratsiooni ootavamates aladel, näiteks välispoliitika, kaitsetööstus, innovatsioon ja eelarve. Lisaks ka tulevikus liidu laienemise debatis on uusvanade kogemus väärtuslik alus selleks, mis tingimustel, kui edukalt ja integreeritult uued liikmesriigid suudaksid liituda.
Lõpetuseks, liit, mis ei suuda kohaneda konkureerivas maailmas, riskib lagunemisega. Riik, mis kaotab usku Euroopa ühisprojekti, ei ole ostustavaks lahke päästja EL ega nostalgilise suveräänsuse igatsemine. Lahendus peitub vaid sisepoliitika pingete juhtimisel ja tänapäevasele suveräänsusele tuginemine, mis eeldab tihedat valitsustevahelist koostööd. Pärast Brexitit on iga EL liikmesriik aru saanud, et parem on valida ise menüüst, kui olla menüüs valikus.
