- Miks vajab Eesti uusi sõjalisi koostöövorme?
- Tihe regionaalne koostöö saadaks selge signaali ka Venemaale.
- On naiivne jääda lootma lubadustele ja lääneriikide reaktsioonikiirusele.
Maailmakord on muutunud ja aeg on kohaneda uue reaalsusega. Selles uues tegelikkuses ei tohi NATO idatiiva riigid – Balti riigid, Poola ja Soome – jääda lootma suuremate ja tugevamate armule. Ühine ajalugu agressorist Venemaaga ja geograafiline asend muudavad need riigid Euroopa Liidu ja NATO esimeseks kaitseliiniks, kirjutab Keskerakonna noortekogu juhatuse liige ja London King’s College’i rahvusvaheliste suhete tudeng Sandra Laur.
Seetõttu on vajalik luua NATO idapiiri liit, mis võimaldab välja kujundada iseseisva ja operatiivse heidutusvõime, mis ei sõltu üksnes suurriikide poliitilistest huvidest. Balti-Poola-Soome julgeolekutelje loomine ei tähendaks NATO-le seljakeeramist, vaid ühise löögirusika tugevdamist, muu hulgas tõhusamat piirkondlikku koostööd luureandmete jagamisel, kaitsetööstuse arendamisel, samuti ühiseid sõjalisi õppusi.
NATO habras tulevik
Miks vajab Eesti uusi sõjalisi koostöövorme? Euroopa on juba hakanud otsima uusi julgeolekulahendusi, sealhulgas on esile kerkinud põhjamaade tuumaliidu idee. See peegeldab süvenevat ebakindlust NATO tuleviku suhtes. Mõningate allikate andmeil on Ameerika Ühendriigid juba teavitanud liitlasi oma kavatsusest loobuda osalemast Euroopa sõjaliste õppuste planeerimisel. Samuti pole meil põhjust mitte tõsiselt võtta signaale, et USA kaalub võimalust alliansist lahkuda. President Donald Trumpi hinnangul on sõja lõpetamise küsimuses lihtsam asju ajada Venemaaga kui Ukrainaga, mis süvendab kahtlusi Ameerika pühendumuses Euroopa julgeolekule.
Veelgi enam, Balti riigid on jäetud kõrvale juba kahest kohtumisest Pariisis ja Londonis, kus olid kohal paljud ELi liidrid. See näitab selgelt, et Balti riikide julgeolekumured ei ole Euroopa suurriikide prioriteet ning meie piirkonna riigid peavad ise oma kaitsevõime tugevdamise eest hakkama vastutama. Kuigi NATO kollektiivkaitse põhimõte vähemasti lepingu järgi kehtib, ei saa me lähtuda ainult lootusest, et kriisiolukorras tegutsevad kõik liitlased kiirelt ja üksmeelselt. Seetõttu on vaja tugevdada NATO idatiiva riikide – Soome, Balti riikide ja Poola – koostööd nii strateegilise planeerimise kui ka operatiivtasandil.
Tarvis on ühist juhtimist
Läänemeri on idatiiva kaitse võtmetsoon – kes seda kontrollib, see määrab suuresti piirkonna julgeoleku. Selle toomine ühtse juhtimise alla ja Venemaa ligipääsu piiramine on oluline tõhusa heidutuse loomisel. Läänemeri on Venemaa jaoks ühenduslüli Kaliningradiga, millel on Moskva jaoks logistiline ja sõjaline roll. Kui Balti riigid, Poola ja Soome tegutseksid koordineeritult, suudaksid nad rünnaku korral ühiselt Venemaa varustusliinid Kaliningradi läbi lõigata, muutes seal paiknevad jõud kaitsetuks ja isoleerituks.
Selline strateegia mitte ainult ei heidutaks Venemaad, vaid sunniks teda arvestama, et Läänemere piirkond ei ole enam haavatav killustatud otsustusprotsesside või eraldiseisvate kaitseplaanide tõttu. See annaks NATO-le tervikuna suurema paindlikkuse ja vähendaks sõltuvust Lääne-Euroopa poliitiliste otsuste ajakavast. Liiga suureks paisunud kaitseblokk võib olla küll sõjaliselt võimekas, kuid on kohmakas ja raskesti juhitav. NATO otsused sünnivad aeglaselt, sest erinevate huvide ja prioriteetidega osapooli on palju. Väiksem, kuid sihipäraselt tegutsev regionaalne liit oleks operatiivselt tõhusam kui pikalt kaalutlev megastruktuur.
Tihe regionaalne koostöö saadaks selge signaali ka Venemaale, et NATO sisemisele lõhestamisele või liitlaste eraldi värbamisele pole mõtet panustada, sest piirkond suudab iseseisvalt oma julgeolekut tugevdada ja ühtsena tegutseda. Seega ei ole regionaalne koostöö mitte ainult loogiline, vaid ka hädavajalik, et tagada tõhus ja ennetav julgeolekupoliitika, mis ei lase Venemaal ära kasutada Läänemere killustatud otsustusprotsesse ja koordineerimatust kriisiolukorras.
Seniste alternatiivide nõrkus
Praegu eksisteerib NATO-le lisaks alternatiivne struktuur Joint Expeditionary Force (JEF), kuhu kuuluvad mitmed Läänemere ja Põhja-Euroopa riigid. JEFi tugevus seisneb operatiivses paindlikkuses ja Ühendkuningriigi juhtrollis, mis annab sellele strateegilist kaalu. Samas on see pigem poliitiline kui operatiivne liit, mille fookus pole spetsiaalselt Läänemere regiooni julgeolekuvajadustel. Suureks nõrkuseks on Poola puudumine, mis märgatavalt vähendab struktuuri mõju NATO idatiival, eriti võttes arvesse Poola kiiret sõjalist kasvu, kus kaitsekulutused on ületanud neli protsenti SKTst ja relvajõud laienevad kiiremini kui enamikus NATO riikides. Kui Balti riigid, Soome ja Poola ühendaksid oma jõud, kujuneks sellest regionaalne julgeolekustruktuur, mis ei sõltuks Lääne-Euroopa suurriikide aeglasest otsustusprotsessist ja tagaks piirkonnale tegeliku kaitsevõime.
Ajaloo õppetunnid
Täna oleme olukorras, mis meenutab 1939. aastat, kui Poola jäi sisuliselt üksinda võitlema kahe agressorriigi vastu. Kuigi Suurbritannia ja Prantsusmaa olid Poolaga liitlassuhtes ning kuulutasid Saksamaale sõja, ei andnud nad Poolale otsest sõjalist abi. Lääne-Euroopa suurriigid viivitasid ja Poola alistati vähem kui kuuga. Kas julgeme täna loota, et ajalugu end ei korda?
Riikidel, kelle geopoliitiline olukord on rahulikum, pole sama teravat ohutunnetust kui meil. Ei saa eeldada, et Prantsusmaa või Itaalia tajuvad Vene ohtu samamoodi nagu Balti riigid, Soome ja Poola, kes asuvad otseses ohutsoonis. Saksamaa ja Prantsusmaa poliitiline kultuur põhineb strateegilisel autonoomial ja rahudiplomaatial, mis tähendab, et nende julgeolekustrateegiad eelistavad poliitilist manööverdamist ja tasakaalu otsimist. See on selgelt nähtav Saksamaa pikaajalises Venemaa-sõbralikus poliitikas, kus Nord Stream 2 projekt viidi lõpule isegi pärast Krimmi annekteerimist 2014. aastal. Saksamaa energiasõltuvus Venemaast ei olnud juhus või paratamatus, vaid teadlik poliitiline valik, mis lõi Euroopa julgeolekusse süsteemse nõrkuse.
Meil ei tasu loota, et Pariisi ja Berliini poliitilised kalkulatsioonid läheksid kokku NATO idatiiva riikide omadega.
Prantsusmaa puhul peegeldub samasugune mõtteviis president Macroni «strateegilise dialoogi» algatuses Venemaaga, mis ei ole toonud sisulisi tulemusi, kuid on süvendanud Euroopa erimeelsusi. Samal ajal on idatiiva riigid lähtunud reaalpoliitikast, tehes julgeid samme oma kaitsevõime tugevdamisel ja Venemaa agressiooni ohjeldamisel. Kui lääneriigid kõhklesid Ukrainale relvi tarnides, siis Poola ja Balti riigid andsid abi kohe. Euroopa strateegilises mõtlemises on lõhe. Meil ei tasu loota, et Pariisi ja Berliini poliitilised kalkulatsioonid läheksid kokku NATO idatiiva riikide omadega. On naiivne jääda lootma lubadustele ja lääneriikide reaktsioonikiirusele. Tugevdada tuleb omaenda regionaalset kaitsealast autonoomiat, et mitte jääda sõltuvaks aeglasest ja kompromissidest kammitsetud otsustusmehhanismidest.
Seega, uus reaalsus nõuab meilt kainust, sest Eesti julgeoleku tulevik ei tohi põhineda lootusel, et meist kaugel asuvad suurriigid tegutsevad õigel hetkel ja üksmeelselt. Läänemere piirkonna kaitset peavad kujundama need, kes asuvad geopoliitilises reaalsuses esimesel kaitseliinil.
