Eesti Keskerakonna Noortekogu esimees
Riigikogu võttis täna esimesel lugemisel vastu seaduseelnõu, mis näeb ette lasteaedade ja põhikoolide ülemineku eesti keelele alates 2024. aastast. Kas valitsusel ei ole tõesti midagi paremat teha, kui mängida jälle “vene kaardiga” ajal, mil hinnad tõusevad kiiresti, inflatsioon on Euroopa kõrgeim ja riigis möllab energiakriis? Ja talv on tulemas…
Alustuseks võib öelda, et haridus on kahtlemata oluline. Täna esimese lugemise läbinud eelnõu ei ole aga läbi mõeldud. See, mida valitsus teeb, ei ole midagi muud kui vastutuse ülekandmine kohalikele omavalitsustele ja koolidele endile. Praegustes oludes ei ole võimalik haridust täielikult eesti keelele üle viia.
Esiteks puudub meil metoodika õpetamaks eesti keelt lastele, kelle emakeel ei ole eesti keel. Teiseks – kust saada koolidesse õpetajaid? Praegu ei vasta umbes 2300-2800 vene koolide aktiivset õpetajat keelenõuetele. Lisaks puudub vene koolides veel umbes 700 õpetajat. Kõik see tekitab suuri kahtlusi valitsuse ambitsioonide suhtes.
Ja kui keskharidusega inimesed hakkavad töötama õpetajatena, kas teie, kallid poliitikud, saadaksite oma lapsed sellistesse koolidesse? Lõppude lõpuks käivad teist enamike lapsed nn eliitkoolides ja te ei ole teadlikud lihtinimeste ja keskmiste koolide probleemidest.
Arvestades, et suur roll seaduse rakendamisel antakse keeleinspektsioonile, kes võib trahvida kvalifikatsiooninõuetele mittevastavaid õpetajaid, siis paratamatult tekib küsimus, mis kogu asja eesmärk on? Eesmärk ei ole vist hariduse kvaliteedi parandamine, vaid hoopis kontrollimehhanismide loomine, mis hoopis hirmutavad õpetajaid kvalifikatsiooni tõstmisel ja haridussüsteemis püsimisel.
Selle seaduseelnõu taga on ainult poliitilised ambitsioonid. Loogika on lihtne – täita lõpuks kiirelt 30 aastat tagasi antud lubadus sulgeda kõik vene koolid ja võita valimised. Pärast valimisi jäetakse vene koolid saatuse hooleks ja kohalikud omavalitsused vastutavad seaduse jõustamata jätmise eest.
Ja kui eesmärk on lõpuks luua “mugav” valijaskond, siis selles suunas me liigume, ainult et kogu selle süsteemi puhul kannatab eelkõige Eesti haridus ise, sest Eesti koolid ei suuda venekeelsete laste sissevooluga hakkama saada.
Eestis on täna palju probleeme, mis vajavad viivitamatuid lahendusi: hüppeliselt tõusnud hinnad, rekordiline inflatsioon Euroopas (üle 20% viimase kuue kuu jooksul) ja energiakriis. Ja milline on valitsuse plaan selles osas? Plaane ei ole, sest tegelike probleemidega on palju raskem tegeleda kui kujuteldavate probleemidega.
Arvestades, et me oleme tarbijariik, mitte tootja, on kahtlane väljavaade oodata, et keegi annaks meile midagi praegusel Euroopa Liidu jaoks raskel ajal. Meie lugupeetud valitsus ei suutnud kaitsta isegi “valget päästelaeva”, mis pidi Eestisse gaasi tooma. Ja nüüd hirmutavad meid võimalikud elektrikatkestused ning peaminister arvab tõsiselt, et meie piirkonnas on puudu “elektrimolekulid”.
Minu soovitus valitsusele on lihtne: esitage selge plaan, kuidas viia riik kriisist välja. Mitte loosungid, vaid tegelik tegevus, mis põhineb meie riigi võimalustel.
