Viimasel ajal on Eestis taas esile kerkinud arutelud eesti keele kasutamise olulisuse üle. On esitatud seisukohti, mis soovitavad sundida venekeelseid elanikke kasutama ainult eesti keelt nii avalikes asutustes kui ka igapäevaelus.
Detailidesse laskumata tuletaks siiski meelde, et eesti kui riigikeele kasutamise kord on pandud paika ja kaitstud seadusega. Lisaks on meil Keeleamet, kes hoiab Keeleseaduse täitmisel pilku peal ega tolereeri rikkumisi. Kõik muu on iga inimese otsustada ja kui mõni aktiivne kodanik peab vajalikuks limiteerida oma keelekasutust vaid eesti ja inglise keelega on ta vaba seda tegema.
Kas selline lähenemine kuidagi aitab kaasa integratsioonile on huvitav küsimus, millele jään vastuse võlgu. Küll aga on selge, et majanduslikele tagajärgedele pole idee autor mõelnud – vaevalt sellesama bensiinijaama omanik nõustub sellega, et kütuse asemel saab klient keelekümblustunni. Eestikeelse ostja õigus saada teenust eesti keeles on aga, nagu öeldud, seadusega juba kaitstud.
Kuid tõsi on see, et puudulik keeleoskus on tihtilugu põhjustatud vähesest praktikast. Siin aga on võimalik leida märksa sõbralikumad lahendused – keelesõbrad, keelekohvikud, miks mitte ka vanad head eesti keele tunnid raadios ja teles. Usume, et positiivne lähenemine on käskudest ja keeldudest kordades tõhusam.
Inimeste sundimine või survestamine kindlal keelel rääkima võib tekitada vastupidist efekti. See võib viia negatiivsete hoiakuteni ja tekitada tundeid võõrandumisest ja diskrimineerimisest. Selle asemel peaksime soodustama kaasatust ja positiivset suhtumist keeleõppesse.
