Eesti Sotsiaaldemokraatliku Erakonna 19. veebruaril 2012. toimunud kongressil vastu võetud manifest kuulutab õigluse, solidaarsuse ja nõrkade kaitse absoluutseteks prioriteetideks. Alates asutamisest on erakond positsioneerinud end vasaktsentristliku erakonnana, kuid pärast kolme aastat parempoolsetes koalitsioonides, maksukompromisse ja riigikulutuste kärpeid hiljem tekib küsimus: kas SDE-d saab ikka veel täies tähenduses sotsiaaldemokraatlikuks nimetada?
Kolm koalitsiooni – kolm kompromissi
Juba enne Riigikogu valimisi kuulusid sotsid valitsusse koos Reformierakonna ja Isamaaga. Seejärel, pärast 2023. aasta märtsi parlamendivalimisi, astus SDE koalitsioonivalitsusse Reformierakonna ja Eesti 200-ga. Seejärel uude koalitsiooni samade partneritega 2024. aastal. Kokku: kolm järjestikust parempoolset valitsust, alates 2022.-2023. aasta koalitsioonist.
Erakond ise selgitab seda strateegilise valikuna: olla parempoolsetes kabinetides „tasakaalustav jõud”. Loogika on arusaadav – parem mõjutada seestpoolt kui kritiseerida väljastpoolt. Kuid sellel loogikal on oma piirid. Kui „tasakaalustav jõud” nõustub korduvalt meetmetega, mis on vastuolus tema enda programmiga, tekib küsimus: kes keda tegelikult tasakaalustab?
Konkreetsed otsused, mis vajavad selgitust
Käibemaks tõusis – ja sotsid hääletasid poolt
2024. aasta juulis sotsiaaldemokraatide poolt allkirjastatud koalitsioonileping nägi ette käibemaksu tõstmise 2025. aasta juulist kahe protsendipunkti võrra ning üksikisiku tulumaksu kasvu kahe protsendi võrra alates 2026. aastast. Lisaks ka aktsiisimaksude tõus alkoholile, tubakatoodetele ja bensiinile.
Käibemaks on oma olemuselt regressiivne maks. See tähendab: mida vaesem inimene, seda suurema osa oma sissetulekust ta sellele kulutab. Jõukad ja vähekindlustatudmaksavad
leivalt või kommunaalteenustelt sama protsendi, kuid vähekindlustatute jaoks moodustab see protsent võrreldamatult suurema osa eelarvest. Just seetõttu on käibemaksu tõstmine traditsiooniliselt üks meede, millele vasakpoolsed erakonnad üle kogu Euroopa vastu seisavad.
Koalitsiooni lõpp
2025. aasta märtsis otsustasid Reformierakond ja Eesti 200 jätkata riigi juhtimist ilma sotsiaaldemokraatideta. Ametlik põhjendus SDE esimehe Lauri Läänemetsa sõnul: partnerid soovisid „ajada paremat poliitikat”. Läänemets võttis seda komplimendina.
Kuid seda episoodi saab tõlgendada ka teisiti. Sotse eemaldati koalitsioonist mitte sellepärast, et erakond oleks „liiga vasakpoolne” – sel juhul oleks neist vabanetud varem. Pigem oli põhjus palju lihtsam. Reformierakond ja peaminister Kristen Michal olid mures oma reitingute pärast. Lihtsaim viis neid tõsta oli leida patuoinas. Antud juhul osutus selleks Sotsiaaldemokraatlik Erakond. See omakorda ei välista nende vastutust Eesti valitsuse läbikukkumistes ega taganemist oma põhimõtetest.
Sotsiaaldemokraadid Tallinnas
Vastuolu deklareeritud väärtuste ja tegelike otsuste vahel ilmneb mitte ainult riigivalitsuse tasandil, vaid ka pealinna poliitikas.
2024. aasta aprillis astusid sotsid Tallinna linnakoalitsiooni koos Reformierakonna, Isamaa ja Eesti 200-ga. Vastutuse jaotus oli näitlik: sotsiaaldemokraadid linnaplaneerimise, kultuuri, spordi ja munitsipaalpolitsei. Sotsiaalvaldkond ja tervishoid läksid Isamaale.
Teisisõnu loovutasid sotsiaaldemokraadid Tallinnas vabatahtlikult just selle valdkonna, mis on traditsiooniliselt sotsiaaldemokraatliku poliitika tuum. Nõrkade kaitse, sotsiaalteenused, tervishoid – kõik see läks teistsuguse ideoloogiaga partnerite kontrolli alla. Kuidas see haakub erakonna deklareeritud missiooniga – see on küsimus, mis väärib vastust.
Näitlik on ka see, mis juhtus hiljem: 2025. aasta valimiste tulemusena kaotas SDE positsioone ning võim linnas läks Keskerakonna ja Isamaa koalitsioonile. Sellest ajast alates saati on sotsid aktiivselt vastu seisnud algatustele, mis on suunatud ühiskonna kõige haavatavamate rühmade kaitsele. Värskeimana – vastuseis üksikute pensionäride abipakettidele. Eriti üllatas mõne sotsiaaldemokraadi käitumine linnavolikogus, kes nimetasid abipakke halvakspanuga „teie abipakikesed”.
Nõrkade kaitsele suunatud sotsiaalpoliitikast pole jälgegi järel!
Kas see oli seda väärt?
Sotsid ei häbene rääkida oma saavutustest valitsuses oldud aja jooksul.
Küsimus on muus: kas üksikud sotsiaalsed võidud on piisavad, et kompenseerida süsteemseid järeleandmisi – käibemaksu tõusu, toetuste kärpimist ja vastuseisu olulistele meetmetele?
Kas erakonnal oli üldse võimalus teisiti toimida? Või on koalitsiooniloogika ammu ideoloogiast tugevamaks muutunud?
Lõhe selle vahel, mis on kirjas manifestis, ja selle vahel, mis on alla kirjutatud koalitsioonilepingutes, on piisavalt suur, et küsida tõsiselt: kas erakond on täna sotsiaaldemokraatlik olemuselt – või ainult nimelt?
Vastuse sellele annab iga valija ise.
