Hiljutine noorte jalgpallikohtumine, mis lõppes vägivallaga, ei ole lihtsalt kahetsusväärne üksikjuhtum. See on märk millestki sügavamast, kirjutab Kesknoorte aseesimees Mark Jefimov.
On lihtne öelda, et riskihinnang ebaõnnestus või et olukord väljus kontrolli alt. Need on tehnilised selgitused. Aga tegelik küsimus on: miks üldse tekib olukord, kus noored mängijad jõuavad vägivallani?
Sport peaks olema koht, kus õpitakse koostööd, distsipliini ja austust. Aga kui väljakul ja selle kõrval nähakse hoopis midagi muud: karjumist, süüdistamist, alandamist, siis ei saa me imestada, et ka käitumine muutub.
Noored ei tegutse vaakumis. Nad peegeldavad seda, mida nad näevad.
Kui väljaku ääres kaob enesevalitsus ja emotsioonid lähevad üle piiri, olgu see lapsevanemate, treenerite või pealtvaatajate puhul, siis ei ole küsimus enam ainult ühes mängus. See peegeldab laiemalt seda, milliseid väärtusi me noortele edasi anname.
On märgiline, et isegi nooremates vanuseklassides, kus mängivad alles 14-aastased lapsed, esineb olukordi, kus täiskasvanud ei suuda hoida elementaarset austust kohtunike ja mängijate vastu. See ei ole enam spordiprobleem. See on ühiskondlik probleem.
Sageli räägime julgeolekust, majandusest või haridusest. Aga harvem küsime: millist käitumist me normaliseerime?
Kui agressiivsus ja lugupidamatus muutuvad tavaliseks, ei jää need ainult spordiväljakule. Need kanduvad üle kooli, tänavale ja lõpuks ka ühiskondlikku arutelusse.
Vägivald ei teki tühjalt kohalt. See on õpitud käitumine.
Seepärast ei piisa sellest, et mõista hukka üks konkreetne juhtum. Me peame vaatama peeglisse.
Täiskasvanutel, olgu nad lapsevanemad, treenerid või lihtsalt pealtvaatajad, on vastutus olla eeskujuks. Mitte ainult sõnades, vaid tegudes.
Sport ei ole koht, kus välja elada oma frustratsiooni. See on koht, kus õpetada enesevalitsust. Ja kui me tahame, et noored käituksid väljakul väärikalt, peame me ise sama tegema selle kõrval.
Küsimus ei ole jalgpallis. Küsimus on selles, millist ühiskonda me ehitame.
