Georg Villenberg, Keskerakonna Noortekogu revisjonikomisjoni esimees
10. aprillil allkirjastasid Reformierakond, Eesti 200 ja Sotsiaaldemokraatlik Erakond koalitsioonilepingu. Eesti ühiskond, sealhulgas nende kolme erakonna valijad, on selle parteidevahelise dokumendi punktidest lühikese ajaga juba täiesti šokeeritud. Põhjuseks on inimestele sellised ebameeldivad asjad nagu maksude tõstmine, sõjaväeteenistuse aja võimalik pikendamine kahele aastale või näiteks tasuta maakondliku ühistranspordi kaotamine.
Kaja Kallase uus valitsus lisas ka oma koalitsioonilepingusse punkti Venemaa ja Valgevene kodanikelt kohalike omavalitsuste valimistel valimisõiguse äravõtmise kohta. Vaatame koos, kas see algatus on põhiseaduspärane ja kas see vastab demokraatliku õigusriigi põhimõtetele.
Kas “peatamine” = “äravõtmine”?
Alustades lugu Venemaa ja Valgevene kodanikelt kohalikel valimistel hääleõiguse äravõtmise ebaseaduslikkusest, väärib märkimist, et Kaja Kallase valitsus ise mõistab vastava seaduseelnõu vastuvõtmise võimatust ilma põhiseadust muutmata. Isegi uude valitsusse kuuluv Sotsiaaldemokraatlik Erakond oli algselt selle algatuse vastu, kuid nad vedasid oma valijaid alt ja ei takistanud Reformierakonnal ja Eesti 200-l seda punkti koalitsioonilepingusse lisamast. Tulemusena otsustas võimuliit kasutada sellist sõnastust nagu valimisõiguse “peatamine”. Reformierakonna loogika järgi ei tundu sõna “peatamine” valijatele nii radikaalne kui “äravõtmine” ja muutub siis põhiseaduslikuks. Ilmselgelt ei muutu.
Valimisõiguse “peatamine” on väga umbmäärane mõiste, sest jääb selgusetuks, mis hetkel siis Venemaa ja Valgevene kodanikel uuesti hääletada lubatakse. Eelmisel sügisel tegi Kaja Kallas ettepaneku see õigus “peatada” kuni Ukraina sõja lõpuni, kuid juba selle aasta kevadel räägib ta “peatamisest” kuni Venemaa agressiooni lõpuni. Venemaa sõda Ukraina vastu on muidugi lubamatu asi, see on ilmselge. Agressioon on aga üsna lai mõiste ja isegi pärast sõja lõppu võib Venemaa näidata agressiooni märke Eesti vastu. See asjaolu võimaldab Kaja Kallasel “peatada” Venemaa ja Valgevene kodanike valimisõiguse suisa igaveseks. Mis see on, kui mitte äravõtmine? Seda kinnitab ka soov juba järgmistel kohalikel valimistel hääleõigus ära võtta. Pange tähele, et valitsuse jaoks pole üldse oluline, kas sõda Ukrainas selleks ajaks lõpeb või mitte. Seetõttu tuleks seda küsimust analüüsida nende kahe riigi kodanike valimisõiguse täieliku äravõtmise seisukohast.
Ebaseaduslikkus ja diskrimineerimine
Eesti Vabariigi põhiseaduse § 12 sätestab kõikide isikute võrdsuse seaduse ees. Sama paragrahvi esimese lõigu teine lause keelab „igasuguse diskrimineerimise rahvuse, rassi, nahavärvi, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse staatuse või muude asjaolude alusel“. Sama on sätestatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 21 “Diskrimineerimiskeeld”, mille esimene osa välistab muu hulgas diskrimineerimise rahvusvähemusse kuuluvuse alusel. Kui rääkida valimisõiguse äravõtmisest ainult Venemaa ja Valgevene kodanikelt, mitte kõigilt mittekodanikelt, siis on tegemist rahvuse ja kodakondsuse alusel diskrimineerimisega. Vähemusrahvuste kaitse raamkonventsiooni artikli 4 esimese osa kohaselt on vaja tagada vähemusrahvusesse kuuluvatele isikutele võrdsed õigused seaduse ees ja võrdne seadusekaitse. Sellest lähtuvalt on võimatu hääleõigust ära võtta ainult Venemaa ja Valgevene kodanikelt, võtmata seda ära teiste Euroopa Liidu mittekuuluvate riikide kodanikelt. Nende hulka kuuluvad näiteks Suurbritannia, Šveits, Norra, Ukraina, USA jt. Kõik tundub väga lihtne ja ilmne, kuid meie valitsuse liikmed mõtlevad teisiti. Kaja Kallas ja Lauri Hussar koos nende erakondadega väidavad, et Venemaa ja Valgevene kodanikelt kohalikel valimistel valimisõiguse äravõtmine on julgeolekuküsimus. Kas see on tõesti nii?
Kas parkide ja mänguväljakute rajamine on riigi julgeoleku küsimus?
Möödunud sügisel ütles Eesti 200 esimees Lauri Hussar, et mõnede omavalitsuste mõju on tegelikult laiem kui vaid kohalikud küsimused. Omavalitsuste tegemiste määratlust tuleks aga otsida põhiseadusest. Seal antud definitsioon on ainuõige. Põhiseaduse § 154 järgi lahendavad ja korraldavad kõiki kohaliku elu küsimusi kohalikud omavalitsused. See tähendab, et kohalike omavalitsuste tegevus ei saa kujutada ohtu riigi sisejulgeolekule. Järelikult ei ole ka kohalike omavalitsuste volikogude koosseisu hääletavad inimesed üleriigiline oht. Miks peaks inimestelt, kes maksavad makse ja ei kujuta endast ohtu riigi julgeolekule, võtma õiguse mõjutada kohalikke küsimusi? Täiesti arusaamatu.
Väga olulised on selles küsimuses õiguskantsleri Ülle Madise ja Eesti Vabariigi Presidendi Alar Karise arvamused. Vastavat seaduseelnõu on võimatu ilma nende heakskiiduta vastu võtta. Mõlemad olid hääleõiguse äravõtmise vastu. Õiguskantsler Ülle Madise ütles, et “praegu tundub olevat pisut rohkem argumente selle kasuks, et põhiseaduses on ikkagi mõeldud nii, et kõik püsielanikud saavad hääletada”. Vabariigi President Alar Karis omakorda rõhutas, et “tema üldisem veendumus on, et isegi kriisiolukorras ei tohi hakata painutama õigusriiklust. Nii näiteks on keeruline toetada üleskutseid võtta mittekodanikelt kohalikel valimistel õigus valida, samuti ta peab vääraks suurte inimrühmade vastu kollektiivse usaldamatuse või nende märgistamise õhutamist.” Õiguskantsleri ja Presidendi arvamused jäid valitsusele tähelepanuta, kuigi neil kahel inimesel on Eesti õigussüsteemile suur mõju ja nad teavad täpselt, millest räägivad.
Üldiselt on Venemaa ja Valgevene kodanike tembeldamine Eestile ohtlikeks kodanikeks ebaõiglane, sest on imelik süüdistada riikide tegudes terveid rahvaid. Eestis elavad Venemaa ja Valgevene kodanikud ei osale sõjas, ei toeta enamasti Vene ja Valgevene valitsuste tegevust ning on Eestile lojaalsed. Üldjoontes juhtis sellele tähelepanu näiteks Kaitsepolitsei peadirektor Arnold Sinisalu, kelle sõnul pole Eestis nn viiendat kolonni. Sellest lähtuvalt võib väita, et valitsus lihtsalt tahab jagada Eestis elavaid inimesi “õigeteks” ja “valedeks”.
Ühiskonna lõhenemine
Venemaa ja Valgevene kodanikelt kohalikel valimistel hääletamisõiguse äravõtmine põhjustab ühiskonna tõsise lõhenemise ja avalikust elust kõrvale heidetud inimeste rühma marginaliseerumise. Nähes kogu toimuvat diskrimineerimist, on nende riikide kodanikel palju väiksem soov olla Eesti ühiskonda integreeritud. Lõppude lõpuks, miks peaks tahtma olla osa selle riigi ühiskonnast, kus sind peetakse võõraks ja absoluutselt ei austata? Tulemusena muutuvad need kodanikud Venemaa propagandale vastuvõtlikumaks, mis omakorda võib näidata Eestit autoritaarse mittedemokraatliku riigina.
Valitsus peaks arvestama paljude Euroopa riikide kogemustega selles küsimuses. Pikka aega hakkasid EL-i riikide juhid otsima lahendusi mittekodanike integreerimiseks, aidates neil osaleda avalikus elus. Mittekodanike valimisõiguse olemasolu aitab kaasa nende integreerumisele kohalikku ühiskonda. Näiteks Hollandis neljakordistus aastane naturalisatsioonide arv kümme aastat pärast seda, kui riik andis mittekodanikele kohaliku omavalitsuse hääleõiguse. Selgitamaks välja, mis on sellise fantastilise tulemuse põhjus, viidi Hollandis läbi küsitlus. Kaks kolmandikku küsitletutest ütles, et kindel õiguslik staatus ja täielik hääleõigus olid nende otsuse tegemisel olulised. Seetõttu on küsimus, mida tahab Kaja Kallas ja tema valitsus saavutada, võttes inimestelt ära võimaluse, mis võimaldab neil Hollandi näitel Eesti ühiskonda integreeruda?
Miks demokraatlikus õigusriigis üldse räägitakse sellistest algatustest nagu mittekodanike hääleõiguse äravõtmine. Miks ei katkestata neid kohe alguses? Vastus nendele küsimustele on väga lihtne. Kaja Kallas ja valitsus tahavad Venemaa ja Valgevene kodanikelt kohalikel valimistel hääleõiguse ära võtta üksnes poliitiliste ambitsioonide rahuldamiseks ja nendele erakondadele vajalike eesmärkide saavutamiseks. Suurima kahetsusega kahjustavad need eesmärgid ühiskonda suuresti, diskrimineerivad rahvusvähemusi ja põhjustavad ka ühiskonna lõhenemist. Lisaks sellele näeme, et uus valitsus ei arvesta Eesti Vabariigi põhiseadusega. Millega veel arvestada, kui mitte meie põhiseadusega? Ma ei tea. Keegi ei tea.
