12. detsembril 2022 Riigikogu kiitis heaks Haridus- ja Teadusministeeriumi eelnõu, millega tehakse üleminekuks vajalikud muudatused põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses, koolieelse lasteasutuse seaduses, kutseõppeasutuse seaduses, erakooliseaduses ning keeleseaduses. Samas aga tekitab küsimusi, kas selline kiirkorras üleminek on kooskõlas tänapäeva reaalsusega?
Esiteks tuleb alustada sellest, et pakutud ülemineku programm ei soodusta õpetajate juurdekasvu. Palka suurendamine antud valdkonnas on tõepoolest üks vajalikumatest aspektidest, kuid palk ei pruugi olla see motivaator, mis lükaks inimesi õpetajateks õppima
minna. Raha suu sisse toppimine ei lisa atraktiivsust õpetaja tööpositsioonile. Siinkohal võib tekkida tagurpidine effekt, õpetajateks lähevad need inimesed, kes ei ole huvitatud laste välja harimisest. Selline lähtumine hoopis soodustab pakutava hariduse kvaliteedi langemist. Tähelepanu väärt on ka haridus- ja teadusministeeriumi vastus küsimusele “Kuidas motiveeritakse õpetajaid väljaspool Ida-Virumaad?” – “Väljaspool Ida-Virumaad eraldab riik koolipidajatele õpilaste arvu põhist pearaha, mida saab kasutada õpetajatele lisatasu maksmiseks.”. Tuleb kahjuks rõhutada, et haridus- ja teadusministeeriumi vastus on must-valge ja tänapäeva kontekstis naeruväärne. Postimehes käsitletud uuringus on selgunud, et võimalikud tulevased õpetajad hindavad tänapäeval kõige rohkem paindlikust, arenguvõimalusi ja et töö oleks huvitav. Senini nii haridus- ja teadusministeerium, kui ka valitsus ei ole pööranud sellele mitte mingit tähelepanu. Kui riik soovib haridust mõjutada, siis seda tuleks teha mitte ainult rahaga, vaid ka eeskujuga.
Samuti tähelepanu väärt on Ida-Virumaa ja sellele rakendavat eelised. Nagu ka endine haridus- ja teadusminister Liina Kersna on öelnud “Haridus peaks andma kõigile võrdsed võimalused, kuid meie praegune süsteem on tootnud aastakümneid ebavõrdsust”. Tuleks tõdeda, et pakutud programm ei anna kõigile võrdseid võimalusi haridusevaldkonnas. Hoopis teistpidi, antud programm suurendab ebavõrdsust maakondlikul tasemel. Õpetajate vähese juurdekasvu tõttu õpetajaid hakatakse lihtsalt ümber ostma, pakutud programm ilusti võimaldab seda teha Ida-Viru maakonnal. Postimehe poolt viidud küsitluse järgi 3 saame teada, et õpetajaid on tõesti puudu ning see ei ole ühe-kahe kaadri küsimus – see on kümnete, isegi sadade kaadrite küsimus. Selline õpetajate ümber tassimine ühest taskust teise probleemi ei lahenda. Maakonndadele peab olema tagatud riigi poolt võrdne kohtlemine hariduse pakumisel.
Tänapäeval õpetajate puudus ei ole nii suur, kui ta võib olla. Vaadates Statistikaameti poolt tehtud 2021. aasta statistikat üldhariduskoolide õpetajate vanuse ja soo järgi me näeme, et umbes 33% õpetajatest on peaaegu pensioni vanuses. Kuna pakutud programmi plaanitakse ellu viia 2030 aastaks, siis selleks ajaks pensioni vanuses on juba ca 40% õpetajatest. Eeldame, et need 40% lähevad pensiole. Mis saab Eesti haridusest, kui see juhtub? Keeruline küsimus. Inimene ei ole masin, mis saab elualgselt töötada, kõik omab oma piiri.
Kolmandaks, riik on pannud õpetajaid sellise olukorra, kus nemad peavad ühe aastaga omama kõrgeima eesti keele teadmise kategooriat – C1. Kuna suurim osa õpetajatest üldhariduskoolides on 40+, siis selline tähtaeg on absurdne. Vähe sellest, et õpetajad peavad töötama tänapäeval lisakoormusega kaadrite puuduse tõttu, nendele pandi ka lühike tähtaeg keele juurde õppimiseks. Kas see ei ole omakorda ebainimlik? Kas see ei soodusta omakorda õpetajate läbipõlemist? Antud programm ei anna meile vastusi nendele küsimustele.
Kokkuvõtteks ülemineku programm on poolik ja ei soodusta probleemi lahendamist. Siinkohal meil tekib hoopis tagurpidine efekt – ebaõiglust tuleb juurde, läbipõlemise oht kasvab ja õpetajate arv väheneb. Riik peab mõtlema ka teiste aspektide peale, mitte ainult raha peale.
