Eesti Vabariigi sünnipäeva tähistamine ja minu roll noortekogu esimehena on pannud mind tulevikule mõtlema. Kuidas me toetame noori ja mida me neilt ootame? Just nende mõtete ajendil korraldasime Kesknoortega töövarju nädala tipp-poliitikutega, millest võttis osa 37 noort üle Eesti. Minuni jõudnud tagasiside oli valdavalt positiivne. Kõige enam jäi mulle kõlama mõte, et töövarju nädal aitas paremini mõista poliitika toimimist, mis omakorda tuli kasuks enda avastamisel.
Meeldib meile seda tunnistada või mitte, kuid enamusele noortest jääb poliitika võrdlemisi kaugeks. Jah, nad võivad seda õppida ühiskonnaõpetuses ning isegi lugeda sotsiaalmeediast ja uudistest, kuid kahe viimase puhul peab olemas olema huvi. Samuti peame mõista, et loetu on mõjutatud erinevatest diskursustest ja ei pruugi minna kokku reaalsusega. Küsimus seisnebki selles, et kuidas tekitada noortel huvi poliitika vastu ja aidata neil selle toimimist mõista?
Minu ettepanek on viia poliitika noorteni ja seda vahetult, jättes kõrvale erinevad vahelülid. Üheks näiteks saabki tuua eelnevalt mainitud töövarju nädala korraldamist, kuid ka see eeldab mingisugust algelist sädet. Äkki tuleb minna kohtadesse, kus on meie tuleviku väärtus ja rääkida n-ö nende keeles, proovimata olla noortepärane? Veel enamgi, rääkida ja lahendused tuleb koos noortega, mitte ilma nendeta spekuleerides.
Ma julgustan igat poliitikut mõtlema sellele, et kuidas nemad saaksid suhelda meie riigi tulevikuga. Kui me ei tee seda täna, siis leiame ennast ühel hetkel olukorrast, kus pealekasvu ei ole ja ajame inimesi tikutulega taga. Või ongi juba see aeg kätte jõudnud?