Valentina Bortnovski, kesknoor
On taaskord kätte jõudmas sügis, mil paljud koolilapsed tervitavad uut õppeaastat. Haridusteemad muutuvad üha aktuaalsemaks, kõige kriitilisem ja valulikum teema nendest on kindlasti turbokiirusel eesti keelele üleminek.
Haridusminister Tõnis Lukas ütleb, et eesti keele oskus kvalifikatsiooninõude osana hakkab kehtima plaanitust isegi varem, juba tuleval aastal. Ehk siis 2023. aasta septembrist ei vasta enam kvalifikatsioonile need õpetajad, kelle keeletase ei ole nõuetele vastav. Lukas loodab, et tänu sellele intensiivistub keeleõpe juba töötavate pedagoogide hulgas. Mina leian, et see lisab juba niigi kurnatud õpetajatele ainult lisastressi ja suurendab läbipõlemist.
Kui probleemsed õpetajad selleks ajaks nõutavat keeleeksamit ei soorita, kaotab nende tähtajatu leping kehtivuse ning edaspidi saab selliste õpetajatega sõlmida vaid tähtajalise ühe aastalise lepingu. Amet kontrollib õpetajate keeleoskust ja eksamisooritusi regulaarselt – teeb ettekirjutusi, rakendab sunniraha jne. Ühtlasi lisatakse eesti keele oskus ka koolijuhtide kvalifikatsiooninõuetesse. Lisaks soovib haridusminister, et õpetajate eesti keele oskust hakatakse kontrollima klassiruumis. Selgituseks – praegu on keeleametil õigus kontrollida õpetajate eesti keele oskuse vastavust Eestis kehtestatud nõuetele, kuid seda, mis toimub klassiruumis, amet veel kontrollida ei tohi. Kogu asja mõte olevat see, et nii venekeelsed õpilased kui õpetajad peavad mõistma, et ilma riigikeeleta Eestis hakkama ei saa. Uskuge mind – seda mõistetakse niigi! Aga kogu keeleprotsessi läbiviimine võiks olla palju inimlikum.
Seadus nõuab, et eesti keelt tuleb osata lasteaiaõpetaja abidel A2-tasemel, lasteaia- ja kooliõpetajatel B2-tasemel ning eesti keele ja eesti keeles õpetavatel õpetajatel ning kooli- ja lasteaiajuhtidel C1-tasemel. Tore plaan, aga paraku väga utoopiline praeguses Eesti ühiskonnas. Üleminek peaks olema palju sujuvam.
Õpetajate puudus koolides on enne iga õppeaasta algust murettekitav, nii on see loomulikult ka tänavu. Realistlikult mõeldes on ülimalt raske mõista seda plaani – kust leitakse need õpetajad, et lähiaastatel eestikeelsele haridusele üleminekut võimaldada nagu praegune valitsus seda nõuab?
Eesmärk ise on ju väga hea ning keegi ei vaidlegi vastu, et ka vajalik. Kuid sellise ajaga ei ole võimalik seda teostada. Siin pole küsimus enam ainult keeles. Need keelt valdavad õpetajad peavad oskama teha kõike, mida õpetajatöö endas hõlmab. Õpetajad peavad oskama anda eesti keeles füüsikat, ajalugu, kirjandust, geograafiat ja palju muid raskeid aineid. Nad peavad oskama keelt, õpetama spetsiifilisi õppeaineid ning omama pedagoogilisi pädevusi. Kuidas sellised inimesed nii kiiresti leida? Kindlasti mitte säärasel välkmeetodil nagu Lukas seda planeerib.
Meedias on kirjutatud, et sel aastal jääb kooli alguses puudu koolides umbes tuhatkond spetsialisti. Mõni arvab, et see number võib olla isegi märksa suurem. Nii eesti- kui venekeelsed koolid seisavad masendava probleemi ees, et ei suudeta kõiki aineid koolides katta. Kes kannatavad? Paraku lapsed. Muresid on kuhjaga, kuid mulle tundub, et praeguse koalitsiooni kursil edasi minnes tekitatakse õpetajates ja õpilastes stressi ainult juurde keelekontrollidega klassiruumis. Nii peletatakse koolitööst eemale needki vähesed õpetajad, kes meil hetkel olemas on. Me kõik mõistame, kui oluline eesti keele oskus on, kuid seda peaks edendama järk-järgult. Suurendama eesti keele tunde, suunama õpetajaid täiendavatele keelekursustele, pakkuma rohkem tasuta eesti keelset huviharidust venekeelsetele lastele. Me kõik vast mäletame, kui raske on mõnda ainet mõista emakeeleski – mõelda vaid, kui raske on õppeainet omandada, kui keelt lõpuni ei oska. Hariduse kvaliteet kindlasti kannatab selle all. Seega minu sõnum on – lõimumine võiks toimuda vene keelt emakeelena kõnelevaid lapsi ja pedagooge mõistes, mitte hukka mõistes.
Praegune keeleameti statistika ütleb, et Eesti venekeelsetes lasteaedades ja üldhariduskoolides on kokku umbes 2300 haridustöötajat, kelle eesti keele oskus ei vasta nõuetele. Nendest töötajatest ilma jäämist on mõeldamatu ette kujutada. Kust see vajalik inimressurss koolidesse võetakse? Ja mis saab töö kaotavatest õpetajatest? Ei julge mõeldagi. Valmidust minna kõikides haridusasutustes üle eestikeelsele õppele, nagu minister Lukas seda 8-kuuga soovib teha, me kahjuks vist ei saavuta.
Eriti raskes seisus on muidugi Narva. Üle poole sealsetest kohalikest õpetajatest ei vasta täna keelenõuetele. Narva linna haridusasutused peavad selleks, et tagada kiire eestikeelsele õppele üleminek, ebainimlikult tugevasti pingutama. Viimaste andmete kohaselt õpib Narva linna üldhariduses õppijatest 16% eesti keeles, keelekümbluse klassides 21% ja vene keeles 63% .
Üleminek eesti keelele on tõesti vajalik, kuid seda ei saa teha sellises hullumeelses tempos, nagu praegune valitsuse plaan ette näeb. Peame pigem innustama noori minema õpetajaks õppima, looma õpetajatele paremad jätkusuutlikud töötingimused. Siis ehk 5 aasta pärast hakkaks olukord juba paranema.
