See on jaburus, et me püüame 275 000 euro eest lahendada digiajastul noorte kaasamise probleemi ühe veebilehega, mida mitte ükski noor ei hakka külastama. Ometi ma mõistan, et see algatus on heas usus välja käidud, kuid see pole lahendus süvenenud probleemile, vaid murekoha enda sümptom, kirjutab Markus Meier reaktsioonina haridus- ja noorteameti (Harno) plaanile luua veebileht, kus noored saavad teha ettepanekuid ja arutada, mis võiks nende kodukandis muutuda.
Pean silmas üldist digituhinat, kus tänapäeva maailmas peab iga lahendus olema dubleeritud ka e-keskkonnas. Siiski annaks see projekt oma panuse digiprügi kasvatamisse, sest ei suuda võistelda suurkorporatsioonide Youtube’i, Tik Toki, Facebooki ja teiste sotsiaalmeedia platvormidega noorte tähelepanu köitmisel.
Võib ju vastu vaielda, et eelmainitud keskkonnad ei ole sobilikud kaasamiseks, kuid selle aasta riigikogu valimiste heaks näiteks on suunamudijad, kes tõstsid just nendel platvormidel noorte teadlikkust valimistest. Kuigi teadlikkus ja kaasatus on kaks erinevat mõistet, siis kõrge teadlikkuse tagajärjel suudavad noored koonduda ja oma huvide eest paremini seista. Tulemuseks kaasamine.
Praegu jääbki segaseks, kuidas veebikeskkonna teadlikkus peaks tekkima. Selleks on projektijuhid plaaninud korraldada sel sügisel häkatoni sajale noorele, et panna kirja ootused noortepärasele kaasamiskeskkonnale. Paraku varasem praktika on näidanud, et sellistel üritustel osalevad juba aktiivsemad noored, kes näiteks löövad kaasa kohalikes noortevolikogudes, õpilasesindustes, huvigruppides. Tulemuseks on keskkond, mis meeldib sädenoortele, kuid ei pruugi kõnetada seda noort, kes seni on jäänud ühiskondlikus elus tagaplaanile.
Samuti tuleb mängu mõiste “noor” definitsioon, kes noorsootöö seaduse kohaselt on 7-26-aastane inimene. Sellest on ka praeguse projekti juhid lähtunud, kuid me ei saa ka kõrvale vaadata tõsiasjast, et sihtgrupi määratlemisel on vanusevahemikus massiivsed käärid. 6. klassis tasemetööd tegeva õpilase ja bakalaureusetööd kirjutava tudengi ootused, veebis käitumise mustrid erinevad niivõrd, et ühisosa on seal keeruline leida. Sestap ei saa ehitada platvormi, mis meeldiks mõlemale. Tulemuseks platvorm, mis ei kõneta kedagi.
Praeguse noorte kaasamiskeskkonna hanke tehniline kirjeldus pole veenvalt ära põhjendanud selle eesmärki. Eesmärk on kaasata minimaalselt 48 kohalikku omavalitsust sellega liituma, kuid jääb märkimata, mis võiks olla potentsiaalne kasutajate arv, tehtavate ettepanekute arv, sh projektide elluviimise määr. Ka need näitajad on lõppkasutaja jaoks olulised, sest need määravad platvormi edukuse. Kui neid näitajaid pole eesmärgistatud, siis paraku peabki kahtluse alla seadma projekti ambitsioonikuse ja haaravuse noorte seas.
Hoopis põhimõttelisem küsimus on kaasamiskeskkonna juures see, kas me soovime kohalikke küsimusi lahendada tsentraliseeritult ehk riiklikul tasemel või detsentraliseeritult ehk kohalikul tasemel. Ennist mainitud noorteorganisatsioonidel, eriti noortevolikogudel, on juba praegu otsene side linna- ja vallavalitsustega, et noori puudutavaid probleeme lahendada. Omavalitsuste volikogud on otsustanud kinnitada nende samade noortevolikogude põhimäärused, mis annab tunnustuse olla noorte hääl oma kodukandis. Kuid Harno planeeritav kaasamiskeskkond ja seal esitatavad ettepanekud on kohalikule omavalitsusele mõeldud võtta teadmiseks, mitte kohustusena astuda ettepaneku esitajaga dialoogi.
Lisaks kannatab sellega ka noortevolikogu enda autoriteet noorte esindamisel, sest tavalisel noorel vajadus pöörduda murega noortevolikogu poole, kes saanuks organiseeritud moel probleemiga tegeleda. Nii jääks noorte esinduskogu vaid pelgalt noorte ürituste korraldajaks, mitte eakaaslaste esindaja rolli. Kanalite mitmekesisus võib olla hea püüe võimalikult palju kaasata, kuid ebaõnnestub, kui sel puudub keskne vastutaja.
Loodava kaasamiskeskkonna asemel tuleb seada sihiks igas kohalikus omavalitsuses töötava noortevolikogu loomine, sest neil on olemas konkreetne institutsionaalne mõju ja võim kohaliku omavalitsusega suhtlemiseks. Varasemad edulood on näidanud, et noortevolikogu suudab ettepanekute eest edukalt seista. Näiteks Tallinna noortevolikogu ettepanek tuua tänavatele ööbussid või Antsla noortevolikogu panus Antsla noortekeskuse asukoha valimisel. Samuti tuleb rõhk asetada noortevolikogude liikmete koolitamisele, et kogud suudaksid parimal moel noori esindada.
Sõltumata sellest, et projekti rahastatakse välisvahenditest, ei tohi me selle arvestatava summaga mõtlematult ringi käia. Veebileht toob endaga kaasa ka püsikulusid, mida peame tulevikus ise katma. Rääkimata sellest, et iga töö ja arendus toob kaasa ka energia- ja ressursikulu, mille efektiivsust hindavad eriti rohelise ja jätkusuutliku mõtteviisiga noored. Jätkem Tinder armastuse otsinguiks, mitte püüdeks lahendada noorte kaasamist.
