President Alar Karis teatas hiljuti, et ei kandideeri teiseks ametiajaks. See otsus lõpetab kuudepikkused spekulatsioonid, kuid avab samal ajal palju tõsisema arutelu selle üle, kuidas Eestis presidenti valitakse ning millist rolli peaks riigipea meie demokraatias täitma.
Pean ausalt tunnistama, et mul on sellest otsusest siiralt kahju. President Karis on täitnud oma ametit väärikalt, tasakaalukalt ja riigimehelikult. Ajal, mil maailm on ebastabiilne ning ühiskond sageli polariseerunud, on ta suutnud jääda rahulikuks ühendajaks, seistes Eesti Vabariigi põhiseaduse, Eesti riigi ja inimeste eest. President ei ole koalitsiooni käepikendus. President ei pea olema järgmise valitsuse oponent ega liitlane. President peab olema põhiseaduse valvur ja kogu rahva esindaja.
Paraku on presidendivalimiste senine käik jätnud mulje, et osa võimupoliitikuid ei otsi Eestile riigipead, vaid endale sobivat poliitilist instrumenti. Presidendi institutsioon väärib enamat kui tagatubade kokkulepped, poliitilised intriigid ja viimase hetke plaani B otsimine.
Nüüd, kui president Karis on oma otsuse teinud, algavad presidendi otsingud päriselt. Ja olgem ausad: koos sellega algavad ka poliitilised mängud. Meie poliitikud hakkavad kiiruga otsima uut kandidaati, arvutama hääli, testima nimesid ja vaatama, kes kellele sobib. Kuid Eesti presidenti ei tohi valida nagu järjekordset ametikohta poliitilises malemängus.
Samas ei saa mööda vaadata sellest, milline on olnud presidendivalimiste senine käik. Avalik surve, võimalike kandidaatide enneaegne kaasamine ning olemasoleva presidendi pidev hindamine erakondlike huvide järgi ei ole väärikas viis valida Eesti Vabariigi riigipead.
Täna peaksid kõik poliitilised jõud küsima endalt ausalt: kas me valime Eestile presidenti või jagame lihtsalt järgmist ametikohta poliitilises malemängus?
Kõige suurem probleem ei peitu aga ainult tänavuses protsessis. Probleem on süsteemis endas. Juba aastaid on Eesti ühiskonnas olnud tugev toetus sellele, et presidenti valiks rahvas. Ka Keskerakonna Noortekogu on seda põhimõtet järjekindlalt toetanud ning algatanud rahvaalgatuse presidendi otsevalimiste kehtestamiseks. Meie hinnangul peab Eesti kõrgeima esindusameti mandaadi andma rahvas, mitte poliitilised tagatoad või koalitsiooniläbirääkimised.
Otsevalimised ei muudaks Eesti parlamentaarset riigikorda. Presidendi põhiseaduslikud volitused jääksid samaks. Küll aga annaks see riigipeale otsese rahva mandaadi ning suurendaks inimeste usaldust kogu poliitilise süsteemi vastu. Kui president on rahva ühendaja, siis on loomulik, et tema valib rahvas ise.
Viimaste aastate kogemus on näidanud, et presidendikandidaatide üle peetavad läbirääkimised toimuvad liiga sageli avalikkuse eest varjatult ning sõltuvad eelkõige erakondade jõuvahekordadest. Nii võib juhtuda olukord, kus rahva tugeva toetusega president ei jätka, sest poliitiline matemaatika ei soosi tema kandidatuuri. Selline süsteem ei tugevda inimeste usku Eesti demokraatiasse.
Seni, kuni Eestis ei valita presidenti otse rahva poolt, lasub erakondadel ja valijameestel eriline vastutus. Praeguses olukorras ei tohi presidendivalik kujuneda kinniseks kokkuleppeks ega poliitiliseks vahetuskaubaks. Tuleb otsida inimest, kelle kandidatuur oleks ühiskonnale arusaadav, usaldusväärne ja ühendav.
Eesti järgmine president peab olema sõltumatu, väärikas ja põhimõttekindel. Ta peab seisma kõrgemal igapäevasest parteipoliitikast, kaitsma põhiseadust ja õigusriiki ning suutma kõnetada inimesi sõltumata nende maailmavaatest, elukohast või poliitilistest eelistustest.
Praeguses julgeoleku- ja majanduskeskkonnas vajab Eesti presidenti, kes annab inimestele kindlustunnet ning esindab meie riiki väärikalt nii kodus kui ka rahvusvahelisel areenil. President peab olema rahulik, tasakaalukas ja usaldusväärne hääl ajal, mil ühiskond vajab rohkem ühisosa kui vastandumist.
Seepärast peaks järgmise presidendi otsimine olema võimalikult avatud ja aus protsess.Kui otsevalimisi seekord ei tule, tuleb vähemalt teha kõik selleks, et rahvas ei tunneks end sellest valikust kõrvale jäetuna. Eesti vajab presidenti, kelle üle saab uhkust tunda kogu rahvas.
