Mark Jefimov, Eesti Keskerakonna Noortekogu juhatuse liige
Jaanuaris sai Eesti ID-kaart 20-aastaseks. Huvitav on teada, et mõnes riigis hakati ID-kaarte kasutama alles paar aastat tagasi. Praegu on raske ette kujutada, kuidas saaksime elada ilma meie e-riigi saavutusteta nagu elektroonilised valimised, riigi poolt pakutavad e-teenused, e-dokumentide haldus, smart-id, mobiil-id, digitaalne allkirjastamine ja palju teisi e-riigi eeliseid. Tänu e-riigi tiigrihüppele olid juba eelmise sajandi üheksakümnendatel aastatel pandud alused digitaalsele arengule avalikus halduses ja üldse riigis.
Eesti on maailmas tuntud digiriik – oleme kõige kiiremini arenev infotehnoloogiliste lahendusi kasutav riik. Eestis kasutatakse peaaegu igas eluvaldkonnas digilahendusi, et vähendada bürokraatiat, suurendada teenuste kättesaadavust ja lihtsustada inimeste elu. Meie riik võib olla uhke, et ühe inimese kohta Eestis on idufirmasid inimese kohta rohkem kui isegi Silicon Valleys ning selleks, et asutada ettevõtte on läheb vähem kui tund. Kuidas Eesti jõudis 30 aastaga selleni, et olla üks parimatest riikidest infotehnoloogia valdkonnas? Mis põhjused soodustasid e-riigiks saamiseks?
Esimene põhjus, miks Eesti sai e-riigiks võib leida ajaloost, Nõukogude Liidu ajast. Veel 1965. aastal paigaldati Nõo linna keskkooli arvuti “Ural-1”, millest sai esimene Nõukogude Liidu keskkooli paigaldatud arvuti. Hiljem, juba 1980. aastate teisel poolel hakkasid Eestis laiemalt levima arvutivõrgud ning aastaks 1992 oli Eestis registreeritud rahvusdomeen .ee. Tänu Helsingis asuvale teletornile said eestlased juba nõukogude ajal vaadata Soome filme ja telesaateid, mis valmistas meie riiki ette, et alustada uue demokraatliku riigi loomisega. Olen veendunud, et kõik need faktorid mõjutasid Eesti arengut infotehnoloogilises valdkonnas ja soodustasid e-riigi kujunemist.
Teiseks, väga suurt rolli mängisid ka Eesti tippjuhtide otsused. 1996. aastal kuulutas president Lennart Meri välja toonase Eesti suursaadiku USAs Toomas Hendrik Ilvese, algatuse koolide universaalse arvutistamise ja internetiseerimise programmi “Tiigrihüpe”. See tähendas, et valitsus alustas investeerimist arvuti- ja võrgutaristu arendamisse ja laiendamisse, pöörates erilist tähelepanu haridusele.
Tuleb rõhutada, et just digioskuste õpetamine ja koolidesse arvutite hankimine mängis suurt rolli, sest juba esimestes klassides puutusid koolilapsed kokku arvutitega ja programmeerimisega. See põhjendab huvi suurenemist infotehnoloogia erialade vastu ning digipädevuste kasvu. Eesti valis endale väga selge prioriteedi – kasutades infotehnoloogilisi võimalusi arendada Eesti avalikku haldust, haridust ja ühiskonda.
Kolmandaks, Eesti on talentide sünnimaa ja mitte ainult IT valdkonnas. Tõepoolest, on palju tuntuid näiteid, kus eestimaalased näitasid enda parimat külge mitmetes valdkondades ning ka digiriiki kujunemises. Hea ja väga uhke näide, et ülemaailmselt kasutatav rakendus Skype oli välja töötanud Eesti programmeerijatega: Jaan Tallinn, Ahti Heinla ja Priit Kasesalu. Arvatavasti, kui eesmärk areneda digiriigiks oli paika pandud, siis just tänu meie andekatele inimestele jõudis Eesti 21. sajandi alguses maailma tippkohale.
Oli ka palju teisi vähem või rohkem mõjutavaid tegureid, kuid minu arvates just need olid määravad digiriigiks saamisel. Iga Eesti inimene ühel või teisel viisil aitas kaasa meie riigi digitaliseerimisele – e-riik on kogu ühiskonna saavutus. Uue tarkvara arendamine, digikeskkonna loomine, programmeerimine, raha eraldamine avalike teenuste digitaliseerimiseks, otsuste tegemine või lihtsalt arendatud programmide testimine või kasutamine – see kõik on aidanud kaasa Eesti üldisele soovile olla edasijõudnud mängija rahvusvahelisel infotehnoloogilisel areenil. Vaadates tagasi on hästi näha kui palju tegevusi ja otsuseid on tehtud, et me saaksime nautida e-riigi lahendusi igapäevases elus.
Kõige tähtsam on mitte peatuda. Peame jätkama teed, mille valisime 30 aastat tagasi. Riik peaks jätkama infotehnoloogiate arendamist avalikus sektoris, pakkuma inimestele lihtsamaid ja mugavamaid digilahendusi igapäevaeluks. Muidugi ei tohi unustada millegi uue, millegi sellise arendamist, mida mujal ei leidu. Oluline on mõista, et tulevik tuleb mitte ainult uute võimaluste, vaid ka uute väljakutsetega. Küberrünnakud ja teised kuriteod, mida pahatahtlikud inimesed võivad toime panna, ei tohiks me meid üllatada ja me peaksime selleks valmis olema. Selleks tuleb mõelda nii olemasolevate tehnoloogiate täiustamisele kui ka kaitsmisele võimalike väljakutsete eest.
